Raamatuklubi

Gregory F. Farrell „ Naljakad tööintervjuud“

2012-02-09T14:44:00.000+02:00

Tegemist on, nagu pealkirigi ütleb, tööintervjuusid kirjeldavate lühijuttudega. Lood ei ole ainult naljakad, vaid ka hoiatavad. Mulle meeldis, et iga loo alguses oli toodud vanasõna või ütlemine, millele tasub mõelda. Samuti oli iga loo lõpus kokkuvõtvalt kirjutatud järeldus loo kohta. Kõik lood olid õpetlikud.
Mõned head ütlused:
„Igaüks võib ninuli lennata-oluline on uuesti jalule tõusta.“
„Mõningaid vigu ei anna parandada. Kui mõni selline juhtub, pange see kõrva taha ja õppige oma veast.“
„Kohates takistust, ärge andke alla. Hingake sisse ja kaaluge kõiki võimalusi. Leidlikkusest ja visadusest võib kasu olla.“
„Mõnikord olete te lihtsalt üle kvalifitseeritud. Kui Michelangelo oleks tööd otsinud, oleks olnud tõsine viga teda maja värvima palgata.“
„Alati on liiga vähe aega, et midagi korralikult teha, ent asjade ümbertegemiseks on aega alati laialt.“
„Kui kõik märgid näitavad, et teid tahetakse vaid ära kasutada, on lihtne pakkumisest keelduda.“

Merit Raju "Leia oma tee"

2012-01-17T13:46:00.001+02:00

Üks parimaid jõulukingitusi oli raamat „Leia oma tee“, mis räägib peamiselt võimelikest elu muutustest töömaastikul, kuid on suureks toeks ja abiks ka muudes elu aspektides. Raamatus on väga hästi kirjeldatud võimalusi, kuidas tööelus muutusi teha, peamiselt on keskendutud oma äri üles ehitamisele ja kodus töötamisele. Lisaks teoreetilisele poolele on toodud ka näiteid elust enesest ning kuidas praktikas raamatus toodud teavet on võimalik kasutada. Kuna autor tegeleb joogaga, siis on ta ka sellest aspekte raamatusse põimunud. Raamat on hästi jaotatud peatükkideks, seda on kerge lugeda, kuid samas on palju mõtlema panevaid kohti.

Kõik algab inimesest endast. Tuleb välja selgitada, mida tahetakse tegelikult elus teha. Seada eesmärgid ning nende poole püüdlema hakata. Mulle meeldis, et ära olid toodud ka ettevõtjana töötamise takistused ehk kõik pole roosamanna, mis teistsuguse eluga kaasneb. Oluline on kuulata oma südamehäält, mis ütleb, mida tahetakse teha, kuid ei saa mööda vaadata ka meid ümbritsevast keskkonnast, kuhu me peame oma soovide ja püüdlustega sobima.

Mõned head mõtteterad raamatust:

Teadlik olla tähendab, et sa ei käitu, hinga, osta, räägi, mõtle, söö, tööta, seksi ega sõida autoga automaatselt, vaid sa paned tähele, kuidas ja miks sa seda teed ning mis tunde see sulle annab.
Kõige hullem viirus, mis meid, lääne inimesi on tabanud, on mõtteviis, mis lükkab kõike toredat edasi.
Vali amet, mis sulle siiralt meeldib ja sa ei pea enam päevagi töötama.
Kui keegi filmiks su päeva, milline film sellest tuleks?

Soovitan antud raamatut lugeda isegi, kui pole plaanis töökohta vahetada, sest sealt saab muudki head mõtlemisainet.

Carlos Ruiz Zafón- Ingli mäng

2012-01-16T11:00:00.002+02:00

Võtsin raamatu kätte tänu soovitusele. Tavaliselt on nii, et sa juba tead, kas soovitaja soovitused meeldivad sulle või mitte. Seekord ma kohe ei teagi, tavaliselt mulle meedivad need raamatud, mida tema mulle soovitab.
Haarasin raamatu suure õhinaga laupäeva õhtupoolikul ja eile õhtul lõpetasin. Pm lugesin kuni magama jäin ja ärgates haarasin uuesti raamatu.
Ma ei saanudki kuni lõpuni aru, aks mulle see raamat siis meeldis või ei.
Kogu teema oli kaasahaarav ja põnev. Dialoogid- mida oli väga palju- olid mõnusad. Tegelased värvikad ja tegevusaeg ja koht- huvitavad.
Samas.. ma ei saanud päris täpselt aru, et mis ikkagi toimus. See on selline raamat, kus sul on koguaeg tunne, et kirjanik jätab mdiagi välja ütlemata ja alles kõige lõpus sa siis kas saad aru ja teada mis see oli või ei.
Kogu lugemise prosess oli tõeliselt lahe. Tundus, et kirjanik oli mõnusalt kirjutades aega viitnud ning lasknud oma peategelastel väheke hullata.
Raamat ise räägib 1920 aasta Bartseloonas aset leidvatest sündmustest, mille keskmes on üks kirjanik. Kõigepealt tema kirjanikuks saamise lugu ja siis edasi juhused, mis viisid ta üha pöörasematesse seiklustesse.
Värvikad kõrvaltegelased. Patroon- kes teda aitas. Naine- keda ta armastas. Sõber- kes oli olemas. Kirjastajad, advokaadid, politseinikud, minevikuvarjud, noored kodust põgenevad tüdrukud ja saladused.
Kusjuures põnevust jagus ja nii mõnedki kohad olid ikka väga värvikalt kirja pandud. Nagu ma juba enne mainisin, siis kirjanik ilmselgelt lubas tegelastel aegajalt hullata ja teha mis nad tahavad, aga siis võttis ohjad jälle oma kätte.
Kuna tegemsit on ainult natukene armastusromaaniga, sest mis iganes raamatus peab alati armastus ka sees olema, siis saan seda raamatut ka teistele soovitada. Üle 400 lehekülje mõnusaid seiklusi 1920 aasta Bartseloonas. ahjaa!!! Natuke müstikat oli ka kogu selles loos...

Petrone Print, Epp Petrone- Muinasjutud armastusest

2011-11-20T19:35:00.002+02:00

Epp on kokku kogunud erinevate rahvaste lood armastusest ning need raamatusse käitnud. Ja veel millisesse raamatusse. Kui ma selle raamatu ümbriku seest välja võtsin, siis ma lihtsalt pidin aja maha võtma, istuma ja raamatut lehitsema. See on lihtsalt väga kaunis.
Minu 10 ja 11 aastased tütred rebisid selle mult praktiliselt käest, et nad saaksid seda lugeda. Imekaunid pildid ja tõeliselt südamlikud ja ka õpetlikud muinaslood on meie pere lemmikuks hetkel. Kuna mina enam lastele eriti ette ei loe, vaid kuulan õhtuti, kuidas nemad teineteisele raamatut loevad, siis Epu kokku kogutud muinasjutud on ühed nende lemmikud.
Iga kord, kui meil on sünnipäevale minek ja ma uurin, et mida me kingime, siis on üks esimesi pakkumisi alati just see raamat. Arvan, et raamat oleks ka imekaunis jõulukink.
Muide, raamatuga koos oli ka üks muinasjutu värviraamat. Maara Vint ja Villu Kask jutustavad ja joonistavad loo Teopoiss Theost. Minu väiksem laps on tõeline värvimise fänn, ta kohe peab pidevalt pliiatsitega midagi tegema. Ja see raamat pani tema silmad särama. Paljude detailidega pildid, mida päris väiksel lapsel oleks ehk raske värvida, aga natuke suuremale pakub see kõik juba mõnusat tegevust.
Soovitan neid raamatuid nii koju, kingituseks kui ka jõuluvana kingikotti.

Petrone Print- Kati Murutar- Projektilaps Pärnust

2011-11-20T19:17:00.002+02:00

Petrone Print saatis mulle mõni aeg tagasi paki. Paki, mille sees oli kolm raamatut. Üks neist KAti Murutari - Projektilaps Pärnust.
Haarasin raamatu kohe oma öökapile ning asusin üsna kohe ka lugema. Ma olen Kati raamatuid varem lugenud ning õiget raamatut õigel ajal lugedes on need mulle hinge läinud. Lapseootamise ajal sama lugedes lihtsalt ei saagi muudmoodi ja see raamat on siiani Kati raamatutest minu lemmik. Ma pealkirja kahjuks ei mäleta.
Loomulikult ma tean, kes on Kati Murutar. Ma loen heameelega tema artikleid, sest need on teravad ja asjakohased ning hingega kirjutatud. Ma pole alati päris sama meelt, kui tema, aga siiski. Vahest väga harva juhtub, et teema mind üldse ei tõmba.
Mul on isiklik kontakt Katiga, mis pikaks ajaks jättis mulle arvamuse temast kui ülbest kuulsusest. Sest ta käitus täpselt nii...
Sellele vaatamata olen ma teda vaadanud ja mõelnud, et wow! Milline Naine! Julge, otsekohene, ei karda rasket tööd ja hing ning süda on õiges kohas. Muide südametud inimesed ei saagi armastada hobuseid ja loomi ja loomulikult lapsi.
Nüüd, aga raamatu juurde mis räägib Kati lapsepõlvest.
Muidugi olin mina sel ajal õues, kui meie peres kuulujutte räägiti ja mul polnud õrna aimugi, kes Kati isa on. Ja seda miks Kati üldse alguse sai ja miks on raamatu pealkiri projektilaps. Endale omase otsekohesusega kirjutab Kati kõigest nii nagu ta mäletab, midagi ilustamata, midagi vahele jätmata. Lapsepõlves on asjad hoopis teiste mõõtmetega, kuna väike inimese jaoks on paljud suurte inimeste asjad väga suured.
Raamat ei ole kindlasti kohe läbi lugemiseks. See on raamat, mille sa ostad endale, et sellest aegajalt mõned peatükid lugeda. Sellepärast kulus mul ka natuke aega, et raamatu kohta kirjutada ning sellest teistele raamatuklubilistele teada anda.
Kõik, kes soovivad Kati murutari Projektilast lugeda- andke mulle teada, saadan raamatu edasi.

Anneli Ammas, Kalle Klandorf- Jälitaja ja jälitatav

2011-11-20T19:04:00.002+02:00

Ma pean järjekordselt alustama, et ma ei teadnud päris täpselt kes on Kalle Klandorf enne selle raamatu lugemist. Ega ma muidugi ei tea ju ka täna teda isiklikult, aga natukene rohkem tema tegemistest tean ma nüüd küll. Loomulikult polnud nimi, kui selline mulle võõras, kuid sellel nimel polnud ei nägu ega ka tegu minu jaoks.
Veel vähem suutsid minu juhtmed kokku viia selle, et Kalle ja Merle Kalndorf on abielupaar. Ma lihtsalt pole sellele mitte kunagi mõelnud.
Niisiis, aga mida ma sealt raamatust siis ikkagi teada sain?
Kõigepealt sain ma teada, et Kalle on üsna muheda jutuga. Raamat on ladusalt kirjutatud. Kujutlege lõbusat sünnipäeva või grilliseltskonda, kus veiniklaasi ja õllekannu kõrvale räägitakse mõnusaid lugusid. Ja vot selliselt see raamat on ka kirjutatud.
Ma ei kahtle selles, et härra Klandorfi sõnades ega pea seda kõike suurustamsieks, kuid lugedes jääb mulje just sellest mõnusast jutust, kus mõnda asja natuke ilustatakse ja teist natuke paremini ja suuremalt välja paista lastakse. Ja ma kordan veelkord, et mul ei olnud kordagi kahtlust, et need lood just täpselt selliselt olid sündinud.
Raamat on väga põnev. Põnev just sellepärast, et selles raamatus on ka tükike ajalugu. Noh, seda Eesti uuesti iseseisvumise oma. Ja see on minu jaoks põnev. Ja Viru hotelli ajalugu, mis lihtsalt on viimasel ajal väga minu teema, seega kõik seosed on väga armsad.
Raamat on selline õhtune mõnus lugemine, mida korraga läbilugemsieks on natuke liiga palju. Kujutlege, et üks inimene räägib oma lugusid kaks päeva järjest ning teised peavad teda kuulama? See oleks ju ebaviisakas ja tüütu. Aga piisavate mõnusate päevaste või paariste vahedega- siis on juba päris mõnus järgmist patükki või paari lugeda.

Jay Asher "Kolmteist põhjust"

2011-11-14T13:19:00.001+02:00

"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Anthony Bourdain - Keskmiselt küps

2011-10-22T17:19:00.002+03:00

Kas te olete kunagi lugenud midagi kokkade elust? Nende armastusest täiuslikult välja tulnud, ootusi ületavate ja erakordsete roogade vastu, või siis vastupidi igatsusest millegi lihtsa ja klassikalise järele - kümneid aastaid kokk olnud Bourdain ise nimetab seda toidupornoks ja see võtab teema ka väga hästi kokku. Kas olete mõelnud sellele, milline on päriselt ühe koka tööpäev? Kui palju on peidus pinna all? Missugused inimesed on kokad ja kui palju on nad vaeva näinud, et saavutada edu?

Minu jaoks oli see esimene sügavam pilk kui mõni fancy'sid koostisosi täistuubitud retseptiraamat. Ma ei tea, kui hea kokk on Bourdain - mul ei ole kogemusi tema söögiga - aga kirjutab ta väga huvitavalt. Ausalt, irooniliselt, poliitiliselt ebakorrektselt ja seega nii värskendavalt. See raamat ongi osaliselt tema autobiograafia, aga pigem nagu päevik, kus kirjas see, mis tal hetkel südamel, mitte kronoloogilises järjekorras tema elu ja saavutused.

See on kirglik raamat, täis armastust ja vihkamist, austust ja põlastust. Soovitan lugeda ka inimestel, kes on kokkamisvaimustusest sama kaugel kui mina või kaugemalgi. Sest see, mida ta kirjutab ja kuidas, on lihtsalt nii huvitav. Ja seal on paras annus enesekriitikat.

Mõned lõigud:

"Tõsiasi, et tegemist on tüdrukuga, nõuab, ma usun, veel täiendavat pingutust. Mitmesugustel eluperioodidel võis issi ju olla siga, aga päris kindlasti ei taha issi enam välja näha nagu siga. Võimatu on seda ületähtsustada. Vanema vennana ei oska ma ettegi kujutada, mis tunne võib jääda tüdrukule, kui tema issi peaks võõraid tädisid kiikama. Sellest olevusest saab varsti noor naine ja sellega arvestan ma juba nüüd iga päev.
Ma kujutan ette, et esialgu hellitan ma ta hullusti ära, aga niipea, kui ta saab neljakseks, panen ma ta tae kwon do trenni. Esimene päev teises klassis ja väike Timmy tagapingis püüab teda juustest sikutada? Timmy saab kohe küünarnukiga korraliku obaduse. Mu väikesel tüdrukul võib suureks kasvades olla hulk probleeme; ta võib olla ärahellitatud, liiga suurte ootustega maailma suhtes, võib-olla on tal teatud segadus kultuurilise kuuluvusega (mis tuleb juba varases eas rohkest maailmas ringi rändamisest); arvestades kõiki neid sööke, millega ta kokku puuunud on, on tema maitsemeelt ilmselt väga raske üllatada - ning kui ta saab kuusteist, on ta isa juba eakas ja võimalik, et ka põdur. Kuid vähemalt enesehinnanguga ei saa tal probleeme olema.
Olgu mis on, aga ta ei pea kiidusõnade kuulmiseks kunagi pöörduma mingi kiskjaliku mölaka poole. Ta võib hängida sadade mölakatega - ja kindlasti teebki seda. Ma olen veendunud, et isadel pole mingit lootust seda takistada. Aga ma saan vähemalt loota, et ta hängib nende mölakatega omal soovil - sest leiab nad olevat tõeliselt naljakad, mitte aga seepärast, et end paremini tunda.
Vähemalt ma loodan nii."
Lk 137-138

"Juust on kallis. Väga kallis. Ja kiiresti riknev. Ja õrn. Korralikult valmistatud, ladustatud, serveeritud ja käsitsetud juust on isegi veel kallim. Iga kord, kui lööte noa veel puutumata juustu, hakkavad selle elupäevad kiiresti otsa saama. Iga kord, kui tõmbate juustu välja tema elukeskkonnast, jahutatud koopast, mõistate talle surmaotsuse. Iga kord, kui toimetate osaliselt juba söödud juustu külmikusse tagasi, tapate ta samuti. Kes teie töötajatest serveerib juustu? Iga ebaühtlane lõige, iga näpatud viil või noaotsatäis võib hõlpsasti tähendada, et teil pole lootustki oma investeeringut tagasi saada. /---/
Peate olema romantik, et investeerida oma jõudu, raha ja aega juustusse. Ent restoraniäri on romantikutele väga ohtlik koht. Üks levinumaid enesetapule vilhjavaid väljendusi on alati olnud "publiku harimine". Kui kuulete seda oma äripartnerilt, siis on tõenäoliselt juba hilja taeva poole silmi pööritada ja käskida tal mõistusele tulla."
Lk 166-167

Nonii... kellel veel läks kõht tühjaks ja tekkis tahtmine midagi head kokata?

Elizabeth Gilbert, Abielutõotus, armastuse lugu

2011-10-21T15:34:00.000+03:00

Peab ütlema, et raamat näeb välja nii naistekalt ninnu-nännu oma roosa roosilise kaanega, et kui ma ei teaks autori kirjutamisstiili, ma seda iial kätte ei võtaks.
Tegelikult on mõned aastad tagasi naistele söömise, palvetamise ja armastamise tähtsuse meeldetuletamisega kuulsaks saanud Gilbert täitsa hea kirjanik. Täpsemalt ajakirjanik. Ta ei tüüta lugejat niisama emotsioonitsemise või sõnavahuga, kirjutab selgelt ja konkreetselt, oma seisukohad on ta korralikult ära põhjendanud ja minu üllatuseks ka päris palju ajalugu uurinud. Isiklikku on raamatus just piisavalt, et üldiseid teemasid illustreerida.
Samas pole üldse igav. Teema puudutab ju kõiki: inimeste paarisuhteid, täpsemalt soove-unistusi aga ka kõhklusi, hirme ja eelarvamusi abielu suhtes.
Liz on sunnitud oma eelmise raamatu kallimaga abielluma, muidu meest ei lubata enam USA-sse. Kuna mõlemad aga juba korra on abielu nurjumisega seotud vaevad ja draamad üle elanud, siis tegelikult nad abielluda üldse ei tahakski. Oma tõotused on teineteisele kahekesi juba ammu antud. Aga nüüd on vaja asi ametlikuks teha! Ja Liz hakkab uurima, mida abielu õigupoolest tähendab ja kas seda institutsiooni annab endale vastuvõetavaks mõelda.
Väga huvitav oli minu jaoks ajaloo-osa. Vanas Testamendis ja üldse ammustel aegadel oli abielu ja perekond väga oluline, et pidevalt sõdivas ja ebaturvalises maailmas üldse ellu jääda. Aga kuigi kristlik kirik kaitseb praegu raevukalt traditsioonilist abielu ja moraali, pidasid varakristlased abielu ja armastust täiesti teisejärguliseks, mis vaid võtavad liigselt tähelepanu jumalateenimise arvelt.
Gilbert väidab, et vanas Testamendis oli tähtis, et väikeseid juute sünniks aina juurde, sestap julgustati inimesi perekonda looma. Pärast Jeesuse sündi aga muutus olulisemaks kõikide teiste rahvuste usku pööramine. Ja kuna inimesi, keda pöörata, oli maailmas niigi küll, polnud vaja sündimust propageerida : )
“Selle asemel, et kinnistada hõimkondlikku juhtmõtet “väljavalitud rahvas kogu maailma vastu”, õpetab Jeesus, (kes kontrastina VT patriarhidele oli vallaline) et KÕIk on väljavalitud, omavahel vennad ja õed ning kogu inimkond moodustab suure perekonna.”. ….”Varakristlik elukorraldus oli ehmatavalt idealistlik, lausa utoopiline: taevane elukorraldus tuleb tuua maa peale - ütle lahti abielust, jäljenda ingleid, käskis Johannes Damaskusest.”
Ja kuna inglid ei abiellu ega seksi, siis..
Gilbert on seisukohal, et kõik režiimid on püüdnud abielu reeglitesse suruda, sest see, mis toimub kahe inimese vahel, pole kontrollitav. Kahe inimese suhet ja tundeid mõjutada ei saa, seepärast on nii kommunistid kui fašistid (aga ka kiriklikud institutsiooonid) püüdnud kõik hästi ära määrata, et mingi hinna eest paarike riigi või usureegleid rikkuda ei saaks.
Hästi huvitavalt on võrreldud abielu ajaloos ja praegu, ning eri kultuuride vahel. Kui varasematel aegadel oli abielu sisuks pigem majanduslik-poliitiline liit, siis tänapäeval ootab inimene paariliselt, et too ta õnnelikuks teeks. Sul pole otseselt vaja, et abikaasa sind kaitseks, sulle maja ehitaks, mammuti koju lohistaks, isegi lapsi võib saada ilma paariliseta. Vajatakse ainult “et ta mu õnnelikuks teeks”. See aga on suht võimatu, sest erinevalt materiaalsetest ja argistest põhjustest on inimese emotsioonid, kirg ja tunded üks ettemääramatu asi…
Päris valus lugemine oli teemal, kuidas paljud naised kaotavad abielludes suure osa iseendast. Naised kingivad ära oma tahtmised, oskused ja soovid oma pere, meeste ja laste heaks. Nad vormivad oma elu teistele sobivaks. Sest teadmine, et sind vajatakse, teeb omamoodi uhkeks ja annab elujõudu. Kuigi sügaval südames kipitab kurbus selle pärast, mida oled endas maha salanud.
Ta küsib, meenutades oma turvalist lapsepõlve: “Kas konservatiivsed emaduse ülistajad võiksid pigem osaleda üldrahvalikus arutelus, et tuleviku ühiskond saaks
Välja töötada mingi sellise süsteemi, mis tagaks õnneliku lapsepõlve ja eluterve perekonna, ilma et naised peaksid selle nimel oma unistused ohvriks tooma?”
Kirjutan kahe käega alla.

Mae Lender "Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal."

2011-10-12T10:43:00.000+03:00

Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata. (Ühtlasi sai täidetud ka 77. punkt - loen romaani päevaga läbi.)

Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest "see" Taani ei koosne. Kuidas siis nii - sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata...

Tegelikult oli aga tegu väga sooja raamatuga, mis kirjeldas hoopis teistsugust Taanit kui minusugused võhikud seda ette kujutavad. Väikelinnaelu, kus uksi ei lukustata, kus on aega lõpututeks kohvijoomisteks, kus inimesed kulgevad vaikselt omas tempos, ja ikka jalgrattal, kus kõik saab tehtud...kunagi. Seda kõike oli nii soe lugeda. Kas tõesti kusagil veel leidub koht, kus ei aeta taga mainekamat eelkooli, põhikooli, kõrgkooli, rohkem mammonat, uhkemat ametinimetust, suuremat maja ja autot. Koht, kus kõige olulisemaks on hygge.*

Samuti pakkus raamat mulle väga palju äratundmis...kuidas seda siis nimetada...rõõm ei tundu olevat just kõige õigem sõna, et keegi veel teab, kuidas tähtsad dokumendid lauasahtlisse unuda võivad ja kõik kõikide dokumentide, avalduste, vormide, taotluste esitamiseks on targem kohapeale minna (äärmisel juhul faksiga saata!), sest muidu võidki vastust ootama jääda. Asjad liiguvad Taanis aeglaselt ja tõmbelmine ei muudaks siin midagi. Kõik vajalik saab siiski tehtud, kui mitte kohe, siis ükskord ikka. Täpselt nagu Norras.
Ja see lõputu võileibade söömine! Hommikusöögiks võisaia, lõunaks võileiba, loodusesse minnes võileiba. Koolis annabki alanud söögivahetunnist aimu võileibu ümbritseva hõbepaberi vabastamisest tekkiv krabin.
Arvamusest, et Taani koosneb vaid jalgrattal kihutavatest boheemlastest, sain ma lahti. Küll aga oli mul mingil määral õigus selles kuninglikus osas. See tähendab, et tegelikult pidasin ma selle "kuningliku" all silmas taani disaini, vana head Jacobseni, kõrgekvaliteedilisi rõivabrände ja muud sellist, aga mulle meeldis, et raamat andis "kuninglikule" hoopis teise mõõtme ja tähenduse. Ma sain teada, et taanlased äärmiselt lihtsad ja südamlikud, head soovivad inimesed, kuid elavad suure õhinaga kaasa kõigele, mis seotud kuningliku perekonnaga.

Igatahes äärmiselt soe ja armas lugu. Lisaks sellele veel väga hästi kirjutatud - lihtsalt ja kaasahaaravalt. Kas ma muidu oleks selle suutnud ühe jutiga läbi lugeda? Aitäh autorile mu silmaringi avardamast!

"Naine Berliinis"

2011-09-14T18:01:00.001+03:00

Mõlemal korral kui olen seda raamatut lugenud, olen tundnud, et pean seda kellelegi soovitama. Nüüd lõpuks soovitan.
Raamatu anonüümne autor on Teise maailmasõja ajal Berliinis elanud noor naine. Viimasel sõjakevadel, kui punane õudus tabas linna, kus pärast kõiki evakueerimisi oli ikka veel neli miljonit inimest, alustas ta oma ülestähendusi. Reedest, 20. aprillist kuni reedeni, 22. juunini 1945 pani ta vanadesse koolivihikutesse ja lahtistele lehtedele kirja, mis juhtus temaga ja selle maja elanikega, kus ta oli peavarju leidnud.

Teos jutustab sellest, mida tuhanded naised läbi elasid: kõigepealt võitlus ellujäämise eest keldrivaremetes, ilma vee, gaasi ja elektrita, nende igapäevaelu iseloomustab näljatunne, hirm, meeleheide ning seejärel vastikustunne vene sõdurite vastu, kes nägid naisi samasuguse sõjasaagina nagu nad nägid kellasid ja jalgrattaid. Berliinlannade hulgas juba varem liikunud õudusjutud vägistamistest osutuvad tõeks, purjus võitjad kammivad läbi maju ja keldreid, vähe on neid naisi, kes venelaste käest pääsevad.

Teema on loomulikult karm, üksikasjad panevad jahmatama ja jäävad hinge närima, kuid ometi ei ole raamatus jälgegi enesehaletsusest. Autori kirjeldusi sellest, mida naised kogesid iseloomustab ausus, siirus ja must huumor.

«Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

Ma tooks rohkem näiteid, kuid kahjuks on mul kodus olemas vaid norrakeelne raamat.

See ei ole lihtne lugemine, sest mõttepausid, kui aju tõrgub kõike loetut vastu võtmast, tekivad iseenesest, kuid ometi ei saa seda romaani käest panna enne kui see on läbi. Kord läbi loetud, ei lähe see mitte kunagi meelest. Äärmiselt tugev teos!

Arvustus Postimehes
Arvustus Eesti Päevalehes

K. Priilinn "Liblikasonaat"

2011-09-07T15:38:00.003+03:00

Liblikasonaat on 2010.a romaanivõistlusel äramärgitud teos. See räägin noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse rinnavähk. Samal ajal kaotab ta mees töö. See loob olukorra, kus mõlemal oleks teineteise tuge väga vaja, kuid kumbki ei suuda oma murede juures teist mõista. Tulemuseks otse loomulikult perekriis.

Üldiselt mulle raamat meeldis. Olen Ketlinilt enne lugenud "Hõbeinglit" ning "Liblikasonaat" on kindlasti juba hulga küpsem teos ning sammuke edasi. Keelekasutus oli hea ning sujuv. Lugemine läks ladusalt, kuigi mingil hetkel hakkas natuke venima, kuid mitte väga häirivalt.

Kathryn Stockett “Koduabiline”

2011-09-02T15:48:00.000+03:00

Lugu valgetest ja mustanahalistest inimestest 1960. aastate Mississipis.
On üks seltskond nooremapoolseid daame, kes veeretavad oma päevi õhtusse seltskondliku lobisemise, tuluõhtute organiseerimise, poodide kammimise ja mingil määral ka majapidamisega.
Nende kodune maailm ei saaks toimida ilma mustanahaliste koduabilisteta, kes töötavad igas vähegi jõukamas peres. Nad on orjade järeltulijad, juba mitmes põlvkond teenijaid, aiatöölisi, lihtsate tööde tegijaid.
Valge pererahvas võtab nende olemasolu enesestmõistetavusega, nagu ka seda, et nad peavad käima eraldi kauplustes, koolides, bussides, raamatukogudes. Mõnes peres on mustanahaline Nanny lastele palju armsam, kui oma neuroosidest ja iseenda tühisest elust vaevatud ema, nannyde koogid ja krõbekanad on lahutamatu osa lapsepõlvest, tänu nannydele kiliseb pidudel laitmatult poleeritud lauahõbe ja valendavad laudlinad.
Tundub, et neegrinaised ise on oma teenijarolli ja piiratud eluga leppinud ega oska ette kujutadagi teistsugust kohtlemist.
Siis aga saabub kodulinna ülikooli lõpetanud kirjaneitsi, vaatab ringi ja leiab, et ikka täiega ülekohut tehakse neile armsatele nannydele. Eriti ajab teda vihale algatus ehitada mustanahalistele teenijatele tualetid väljaspoole maja, et “nad ei levitaks oma haigusi meie lastele”. Piiga võtab kätte ja algatab raamatuprojekti: palub teenijanaistel avameelselt rääkida oma elust, sellest, kuidas neid koheldakse ja mida nad elust tegelikult mõtlevad. Asi käib hästi salajas, et vältida kättemaksupogromme ja vallandamisi. Raamat ilmub lõpuks ja …
Raamatus jutustavadki kordamööda see valge neiu ja kaks musta teenijannat.
“Koduabiline” põhimõtteliselt jätkab sealt, kus “Tuulest viidud” lõppes: kuidas rahuajal mustad ja valged edasi elasid.
Üks raamatutegelane ütleb “Tuulest viidud” kohta, et seal kujutati teenijate ja valgete kooselu nagu ühte lõputut toredat teepidu. “Mina oleks Nanny asemel Scarlettile öelnud, et ta võib need rohelised kardinad oma peenesse valgesse perse pista, kui ta tahab härraste ees eputada,” või midagi niisugust see teenija turtsudes arvab.
Autor ise on selleaegses Mississipis üles kasvanud, oma pere teenija sülle maailma eest varjule pugenud. Järelsõnas ta kirjutab, et püüdis kirjeldada kogu selle kultuuri mitmetahulisust ja suhete keerukust. Perede ja abiliste suhted võisid olla väga erinevast äärmusest, varjamatust põlgusest sooja sõpruseni, tihti armastus ja võõrastamine üheaegselt. Kuigi- nagu ta raamatu peategelane lõpuks nendib – me kõik oleme ju samasugused naised.
Minule, kes ma olen Ameerika ajaloos võhik, oli päris uudiseks lugeda, et alles 60. aastatel hakkasid sealkandis ülikoolid mustanahalisi ülikooli vastu võtma ja kuni selle ajani olid isegi bussid ja avalikud kohad kahele rassile eraldi.
Mõnes mõttes pole paljude rikaste valgete suhtumine palju muutunud. “Mis nad tulevad siia ja toovad kaasa kuritegevuse, haigused ja vaesuse.” Eks?
Väga võlus mind raamatu juures olustik, atmosfäär, teenijate kõnepruuk. Naiste omavahelised suhted, perekondlikud, kogukondlikud jne olid mitmekihilised ja nii mõnedki probleemid aegumatud.

Justin Petrone - Minu Eesti 2

2011-08-28T23:29:00.002+03:00

Kuna mul on nüüd jälle tekkinud Petrone Prindi raamatutest väike hunnik koju, siis saate kohe ühe arvustuse veel:)

Selle raamatu kohta ei saa ma öelda ühtegi paha sõna. Justini keelekasutus ja eelkõige jutu sisse põimitud võrdlused on lihtsalt nii head, et ma ei suutnud korduvalt naerupahvakust hoiduda:) Tsitaati kaasa ei pane, sest lihtsalt ei suutnud ühtegi teistele eelistada. Iga mõne lehe tagant vähemalt tuleb jälle mõni pirn.

Uus raamat räägib juba rohkem Eesti elust ja eneseanalüüsist, oma soovide ja eluvalikute paika seadmisest enne Epu ja Justini esimese lapse sündi. Ja kõik on kirja pandud viisil, mis paneks vist enamiku naisterahvaid ohkama ja unistama, et nemad samasuguse romantikust mehe otsa satuksid (minu sealhulgas).

Samas seekord ma ei tunne, et oleksin väga midagi Eesti kohta avastanud või oleksid mingid tajud muutunud. Pigem oli huvitav taas erinevate kultuuride võrdlus ja peategelase muutumine koos keskkonnaga.

Ma ei hakka siin kaasa rääkima teemal, kas esimene raamat oli parem või mitte - igal juhul olen valmis neid mõlemaid korduvalt uuesti lugema ning soovitan teistelegi mõne halli sügisõhtu sisustamiseks:) Samas aga võiksid seda lugeda inimesed, kes kriitika kuulmisest oma riigi teemal kohe põlema ei lähe, sest see ei ole mingi ülistuslaul vaid ühe noore mehe reaalsus ja võitlus kohanemise nimel.

Ragne Jõerand - Minu Bollywood

2011-08-21T21:16:00.002+03:00

Pean tunnistama, et alustasin seda raamatut suure põnevuse ning ootustega - ikkagi minu armastatud India ja keeruline armulugu kohalikuga. See olekski nagu minu elu pealt maha kirjutatud. Aga mida rohkem ma lugesin, seda vähem suutsin samastuda ja see ei olnud ka raamat, mis paneks mind erinevusi hindama.

Mulle autori kirjutamisstiil meeldis - jutt oli ladus ja täitsa huvitav, aga samas mind ongi vist raske mingist Indiast pajatavast raamatust vaimustuma panna, sest ükski neist ei suuda seda kõike hõlmata. See autor aga on veelgi rohkem kui tavaliselt suutnud üldistada ja lahterdada ja oma valearusaamu asjadest faktide pähe servieerida. Jah, olen kohe päris kuri! Tädi ei tea isegi, mida tähistab sõna tikka ning veel vähem on ta püüdnud kultuurist aru saada - aga samas, ta ju tunnistas kohe raamatu alguses, et temas polnudki India armastust. Aga kõigis ei peagi olema.

Sellegipoolest härib mind tädi klišeeni euroopalik ja pirts suhtumine, mida ilmestavad halvustavad kirjeldused tema esimesest luksvagunis möödunud rongisõidust - kolm aastat pärast esmakordselt Indiase sattumist! Samuti selline ääri-veeri vaimsust ülistav jutt. Ning kõige rohkem ajas vihale tema Holi-kirjeldus. Lugupeetud autor, ma ei tunne sind ja võib-olla sa polegi mingi nõme snoob, aga sa võiksid oma abikaasa kaudugi teada, et India kevadpühadel on veepallisõjal ja värvidega loopimisel suur kultuuriline osa. Jah, sa said haiget - kahju. Aga see, et keegi sulle pihta sai, nüüd küll mingi kättemaks ega isiklik rünnak polnud. Võtnud siis ise ka palli ja püüdnud üritust nautida.

Raamat meenutas mulle suuresti "Püha lehma" nimelist teost, kus samamoodi igavlev rikkuri elu elav esimese maailma naisuke nuusutab ettevaatlikult vaimsust ja püüab deep olla, aga samas päris India elust ei tea midagi, sest tema liigub vaid konditsioneeriga autost konditsioneeriga koju ning teda ümbritseb teenijate meri. Aga tema puhul oli vähemalt märke, et lõpuks ta õppis seda riiki hindama ja vähemalt aktsepteerima.

Keerulise suhte pärast tunnen autorile kaasa - ses osas vast suudan ka ise mõista. Aga ma olen jällegi, erinevalt selle raamatu autorist püüdnud ka mõista kohalikku kultuuri ja mitte sinna jõuga peale lennata, et ainult oma tahtmist saavutada. Rahvusvahelises suhtes ja veel kahe nii erineva päritoluga inimese vahel on kindlasti palju keerdkohti, aga nt nõuda seksi lahtise ukse taga, mille teisel pool põrandal magab mehe ema? Kas see on eluvalikute küsimus või protest või kultuuri murdmine - ma ei teagi.

Kahju... loodan, et kunagi tuleb Minu-sarjas ka korralik India raamat.

Aidi Vallik- Kuidas elad, Ann? & Mis teha, Ann?

2011-07-22T21:45:00.004+03:00

Kuidas elad, Ann?

Mis juhtub ühe kaheksanda klassi tüdrukuga siis, kui ta avastab ootamatult, et tema üpriski kummaline, kuid siiski range ema on omal ajal olnud punkar ja joodik ning üsna juhuslikud seksisuhted ning narkootikum polnud võõrad?
Ja kuidas mõjub veel isa ootamatu ülestunnistus, et ta polegi tema pärisisa?

Kui kodus on probleemid, siis avalduvad need koolis. Muidu korralik ja eeskujulik Ann satub kaklusesse ning sealt edasi arenevad sündmused pöörase kiirusega.
Vähem kui nädala pärast on ta koos kaklusesse sattunud tüdrukuga Võsul ühes tühjas majas ning viimased koolinädalad on unustatud.
Selleasemel on vaja Annil tegeleda iseenda, oma tunnete ja ema päevikuga. Sellele lisanduvad uued sõbrad, peod, sekeldused ja palju muud...
Kui Ann lõpuks ikkagi otsustab oma vanematele helistada ja endast teada anda, ei vasta kodus keegi telefonile.

Mis teha, Ann?

Ann tutvub ühe noormehega ning tema elu on sellest päevast peale peapeale pööratud. Kõigepäelt läheb ta tülli oma parima sõbrannaga ning tema ümber hakkab toimuma imelikke asju. Kuid, kuna see noormees suudab kõik kahtlused alati hajutada ei pööra tüdruk ohumärkidele tähelepanu. Vähemalt mitte enne, kui suurem noorteseltskond peab hakkama politseis tunnistusi andmas käima. Teiste seas ka Ann.

Raamatud on ladusalt kirjutatud ja täiest pööraste keerdkäikudega, millele sa küll korra või paar mõelnud oled, või siis ka mitte.. Raamatus on selgelt aru saada kuidas ise keerulsit elu elanud vanemad oskavad oma lapsi õigel ajal toetada ja neile vajadusel hingamisruumi andma.
Samas ei suuda vanemad oma lapsi ja vastupidi alati mõista. Sellest pole midagi, sest kõike ei peagi mõistma ja lahti seletama. Teinekord piisab vaid sellest, et sul on keegi, kelle juures sa võid vaikselt istuda ja kohvi juua.

Kuigi raamat on mõeldud noortele, siis ma soovitaksin selle raamatu läbi lugeda ka kõikidel lapsevanematel.

Nora Roberts- Kiusatus

2011-07-21T12:23:00.002+03:00

Seltskonnadaam Eden Carlbough ei arvanudki, et lastelaagri korraldamine on kerge, kuid ta ei osanud arvata, et need väikesed koletised sunniva teda sõna otseses mõttes õunapuu otsa ronima. Samuti ei osanud ta arvata, et kukub sealt alla aiaomaniku Chase Ellioti osavate käte vahele. Kui Schase oma süles olevat naist vaatas, mõistis ta, et teda on tabanud ootamatult sülle sadanud õnn. Talle ei meeldinud sugugi mao rollis olla, kuid kuidas panna vastu, kui naine pakkus talle sellist keelatud vilja?

Selline on raamatu tutvustus tagakaanel.
Pean ütlema veelkord, et Nora Robertsi raamatuid on väga mõnus lugeda. Tema kirjakeel on sujuv ja kaasahaarav, tema kirjeldused ja fantaasialend vapustavad. Kahjuks olen läbi lugenud ist peaaegu kõik raamatud mis meie raamatukogus saada on ja nüüd pean endale uue autori otsima, kes suudaks mind samavõrd köita.
Samas on kindlasti veel raamatuid, mida mul pole õnnestunud leida.

Soovitan kõigile kes armastavad romantikat ja Nora Robertsit.

Eric- Emmanuel Schmitt- Oscar ja Roosamamma

2011-07-20T16:02:00.002+03:00

Nagi ikka paljude raamatutega, mida ma tahan lugeda, sest keegi on sellest kirjutanud, pidin ma ootama terve igaviku, et seda raamatukogust kätte saada. Kannatlikkus viib sihile.
Raamat räägib 10 aastasest verevähki põdevast poisist, kelle viimane operatsioon ei õnnestunud. Enam pole midagi teha.
Lapse vanemad kardavad. Nad kardavad haigust, mida poiss põeb ning ei oska temaga suhelda. Õnneks on, aga haiglas üks tore õde- Roosamamma. Oskar ja Roosamamma saavad hästi läbi ja Roosamamma on koguaeg poisi kõrval. Nad hakkavad koos mängima ühte mängu, kus Oskar kirjutab iga päev jumalale kirja ning elab igas päevas 10 aastat läbi.
Läbi väikese poisi silmade vaadata täisinimeste elu, armumist, abielu, keskkeakriisi ja lõpuks uuesti üksi jäämist, on värskendav.
Kõik on lihtne ja selge. Isegi keerulised olukorrad.
Roosamamma õpetab Oskarit jumalat tundma, teda usaldama ja temaga rääkima.
Vähemalt alguses tundub nii...

Allan Vainola- Inventuur

2011-06-28T22:41:00.003+03:00

Ma pean häbiga tunnistama, et mul polnud õrna aimugi, kes on Allan Vainola, enne selle raamatu lugemist. Tegelikult olin üsna palju juba lugenud, kui ma veel ikka päris täpselt aru ei saanud. Aga bändinimed Metro Luminal, Sõpruse Puiestee ja Vennaskond panid asjad paika.

Neid bände ma tean küll ja mul on nende kolme esituses kokku vähemalt viis lugu mis mulle väga meeldivad.

Nüüd raamatust.
Esimene mõte seda raamatut lugedes oli, et see on vaese mehe Mihkel Raud...
Oi, küll ma eksisin selle mõttega.
Raamat on väga ladusalt kirjutatud, ning paljude pildimaterjalidega ilustatud. Lood on põnevad ja tegelased vägagi koloriitsed. Autor ongi põhiliselt erilsitele tegelastele rõhku pannud. Samuti nagu ka tausta selgitamisele, mis minule, kui nö natuke hiljaks jäänud tegeleasele on väga oluline. Ma sain palju uut informatsiooni ja tundsin jällegi, et olen mõned aastad liiga hilja sündinud. Samas, see punkariromantika on raamatust ilus lugeda küll, aga kas ma ikka oleksin seda elu ise elada tahtnud.

Ühesõnaga- soovitan soojalt.

Paulo Coelho "Võitja on üksi"

2011-06-01T19:38:00.001+03:00

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis siiani arvasin, et olen tingimusteta Coelho fänn. Olen lugenud päris mitut tema teost ning senise kogemuse järgi on need võrdselt tasemel olnud.
„Võitja on üksi“ oli minu jaoks aga pettumus. Ootasin midagi muud.
Ei saa väita, et autor teemat ei valdaks. Näha, et Cannes´i filmifestivalil ning „rikaste ja ilusate“ maailmas toimuvaga on ta kursis. Aga minu jaoks tegeleski autor enamuse teose vältel nende „telgitaguste“ avamisega. Iseenesest olid need kirjeldused ning erinevate inimeste mõtted huvitavad ning mõtlemapanevad. Minu jaoks on alati huvitav olnud see, kuidas tunnevad ennast „superklassi“ ja teised tähesäras keerlevad inimesed siis, kui kaamerad on kinni ning fotokad ära pandud. Selles mõttes oli see Coelho teos küll sisukas.
Minu jaoks oli seal aga liiga palju tegelasi, kes küll lõpuks said kokku, aga üldiselt enamik ajast ajasid lihtsalt segadusse.
Palju oli eraldiseisvaid huvitavaid mõttearendusi, kuid mõne aja pärast hakkasid ka need korduma ning järjekordne mõtisklus edu telgitagustes tundus juba punnitatud.
Kindlasti loen ka edaspidi Coelho raamatuid, kuid sellest teosest ma tõesti vaimustuses polnud. See ei tähenda, et teistele ei võiks meeldida.

Mõned tsitaadid:
- „Jumal lõi maailma kuue päevaga. Aga mis on maailm? See, mida mina või sina näeme. Iga inimese surmaga hävib üks osa maailmast. Kõik, mida inimolend tundis, koges, vaatles, kaob koos temaga, samamoodi nagu pisarad, mis vihma käes kaovad.“ (lk 30)
- „Vähesed otsustavad kätte maksta, püüdes olla parim selles, milles teised teda võimetuks peavad. „Ükskord te veel kadestate mind,“ mõtlevad nad.“ (lk 47)
- „See on igal pool ühesugune. Hiiglaslikud popkontserdid sarnanevad suurte religioossete kogunemistega. Rahvas, kes jälgib väljamüüdud teatrisaali ukse taga Superklassi sisenemist ja väljumist.“ (lk 124)
- „Kui inimesed usuksid rohkem muinasjuttudesse ega kuulaks ainult abikaasasid ja vanemaid- kelle arvates on kõik võimatu- , siis kogeksid nad sama, mida tema praegu, istudes ühes loendamtatutest limusiinidest, mis aeglaselt, kuid kindlalt suunduvad trepiastmete, punase vaiba, planeedi suurima moelava poole.“ (lk 277)
- „Talent? Jah, ta tahaks uskuda, et ka talent loeb, ehkki teab, et see on jumalate täringumängu tulemus- need valivad teatud inimesed välja ja lükkavad ülejäänud teisele poole ületamatut kuristikku, ainsaks ülesandeks plaksutada, jumaldada ja hukka mõista, kui voolu suund peaks muutuma.“ (lk 278)
- „Superklass on oma edust sama sõltuv kui narkomaan uimastist ja palju õnnetum kui see, kes igatseb endale vaid maja, aeda, last sinna mängima, toidupala lauale ja küdevat kollet talveõhtuks.“ (lk 286)
- „Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.“ (lk 311)

Anna Gavalda- Ma armastasin teda

2011-04-27T22:58:00.003+03:00

Raamatu tegevus toimub mõne lühikese päeva jooksul, kuid selle aja jooksul rännatakse mälestustes ja lugudes pika maa taha. Üks noor naine ja vana mees- minia ja äi, veedavad olude sunnil koos aega. Vana mehe poeg on just teinud otsuse, et maha jätta oma perekond- oma naine ja lapsed.
Naise elu on korraga ja ootamatult segi paisatud. Ta süüdistab ennast ja teisi, püüab kuidagi hakkama saada.

Anna Gavalda- Näpatud tunnid

2011-04-27T22:46:00.002+03:00

Simon, Garance ja Lola- kolm täiskasvanud õde-venda- põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

See raamat on kulgemise lugu. Teel olemine. Teel pulma, õde vend ja venaanaine ühes autos ja siis veel teinegi õde. See pole lihtne kooslus.
Tabavad vestlsued ja mõnusalt kirjeldatud nääklused, ütlemised ja ütlemata jätmised...

See on lugu, kus keegi ei armu, või siiski, ühele suhtele pannakse selle loo käigus alus.
See on lugu, mis on teravmeelne, lõbus ja tabav. Kerge ja lihtne.
Spontaanne.

Pearl S. Buck - Naiste paviljon

2011-04-24T20:59:00.004+03:00

Võttes raamatu Ameerika kirjanike riiulist, ei osanud ma aimatagi, et satun Hiina maailma keskele, aga oi, missugune vägev raamatuseiklus sellest tuli.

Kõik algab ühe väärika proua neljakümnenda sünnipäevaga, mil ta otsustab oma naiserollist tagasi astuda ja valib abikaasale välja vastu tolle tahtmist noore kurtisaani. Raamatus jälgimegi eelkõige selle majaemanda elu, tema mehe ja laste muresid ja rõõme; tema enda arengut ja kavalusi, nende elustiili, mis sisaldab oopiumi suitsetamist lapsest peale ja kandetoolis ringi reisimist, kui üldse oma koduvaldustest väljutakse. Ühest küljest oleks see nagu feministlik teos, kus naised kavaluse abil saavutavad oma tahtmist, jättes meestele mulje, et konroll on nende käes ja samas tütre sünd on ikka suur õnnetus. Sellele oli toodud ka huvitav põhjendus. Et mehed üritavad naisi alavääristada, sest peavad kuidagi võitlema selle vastu, et naised on neid ju loonud.

Näeme ka, kuidas maailma sellel küljel suhtuti välismaalastele. Et ei ole ainult nii, et meie siin mõtleme, et krdi kollased ja mustad. Nende jaoks oleme me täpselt sama imelikud ja samuti on meie teenijavaba elamine, keeled ja tähed.

Üks naljakamaid nähtusi seal kajastatud kultuuri osas on minu jaoks palgatud leinajad, kes jäävad hauale nutma ka pärast seda, kui pererahvas tahab koju tagasi minna. Kuidagi silmakirjalik viis vaimude meelitamiseks.

Ka viisakusel ja viisakusel on seal vahe. Teietama ei pea endast vanemaid. Mehe ema on ka naise ema, aga abikaasa on isand ja "mu poegade isa". On okei kohelda teenijaid kui madalamaid, aga tütre ema peab tütre mehe emale kõiges järele andma. Ka siis kui nad on sõbrannad.

Seal raamatus on nii palju huvitavaid kohti. Kuidas inimesed muudavad oma arvamusi kardinaalselt. Kuidas südamesõbannadest pereemadest saavad võõrad pärast seda, kui üks on teise elu päästnud. Kuidas armastus tuleb omatahtsi, kuigi usutakse, et kaalutletud abielud on vastupidavamad. Kuidas ühes majas elavad koos kõik sugulased ja pereisa naine ning kaks kurtisaani. Kuida tuju muutudes kaevatakse välja kõik lilled ja istutatakse asemele teised, mis juba samuti õitsevad ja mujalt välja kaevati. Mul oli igatahes väga huvitav ja panen teile kaasa ühe kogu seda mõtlemist keelt ja kultuuri iseloomustava katkendi.

""Sa armastad teda tõesti" hüüatas ta.

Ta hääles oli imetlust ja härra Wu vastas sellele uhkelt ja tagasihoidlikult. "Kui see, mis ma sulle olen rääkinud, on armatus, siis ma armastan teda," ütles ta.

Nad polnud kunagi olnud teineteisele nii lähedased kui nüüd. Ta polnud teadnud, et mehes oli selline süda. Mees oli uueks tehtud, ka tema. Selle märkamine täitis ta üllatusega. Ei olnud ime, et niisugune mees nagu André oli äratanud armastuse temas. Aga et see Jasmiin, see labane roosatav väike tänavatüdruk, see rumaluse ja teadmatuse olend, võib äratada härra Wus midagi samataolist, oli ime.

"Sul pole midagi selle vastu?" ütles härra Wu. Ta nägu, pööratud naise poole, oli õrn ja anuv.

"See rõõmustab mind," vastas ta ruttu.

Nad tõusid ühekorraga ja kohtasid keset päikesepaiste laiku põrandal. Madam Wu soojus hoovas mehe poole ja mees vastas. Ta haaras naise käed ja üheks lühikeseks hetkeks nad olid üks, mehe pilk suunatud naise silmi. Madam Wu igatses talle rääkida, miks ta rõõmustas ja miks nad olid teineteisele nii lähedased. Ta igatses rääkida mehele, et ta mõistis seda imet temas, mis oli armastus, tuli see siis ühe suure mehe või lõbumajatüdruku kaudu. Preester või prostituut, ime oli sama. See oli saavutanud tema, kes oli peidetud oma õuedes, ja see oli saavutanud ta mehe ühes lillemajas ja oli muutnud nad mõlemad. Aga ta teadis, et ta kunagi ei suudaks panna meest sellest imest aru saama. Ta peab ainult aitama meest seda endale täiuslikumaks teha.

"Ei ole sinutaolist naist maa peal," ütles mees.

"Võib-olla ei ole," nõusts ta ja tõmbas vaikselt oma käed mehe kätest.

/---/

Ta ruttas uksele ja peatus hetkeks, et veel härra Wuga rääkida. "Ja sina, mu poegade isa, rahusta oma süda ja ära muretse. See noor tüdruk tuleb vaikselt majja. Mina ise vaigistan kõik keeled.

/---/

Ying seisus nüüd ennast vastu seina surudes, küüsi telliskividesse surudes. "Kas see hoor jääb nüüd siia? kaebles ta.

"Ta ei ole nüüd seda," ütles madam Wu karmilt. "Ta on mu isanda valik."

Nende sõnadega ta ruttas minema ja mõne minuti pärast ta oli oma kandetoolis, mis oli kandjate õlgadele tõstetud ja kanti läbi tänavate."

-lk 292-293

Epp Petrone- Minu Ameerika

2011-04-23T09:46:00.003+03:00

Kas te teate mis aastal see raamat ilmus? 2007 aastal. Täna on aasta 2011. Täpselt nii kaua kulus mul aega, et see raamat lõpuks ometi raamatukogust laenutada. Raamat on heas mõttes kapsaks loetud, pehmed kaaned on üle kiletatud, et kõikidele lugejatele vastupidavamaks muuta.
See on täiesti omaette fenomen, mis saadab Minu sarja raamatuid. Sa võid neid raamatukogust leida vaid väga hea õnne korral, või siis kui sa ennast lugemise järjekorda paned. Viimast ma pigem ei tee, sest ma tahan võtta raamatu spontaanselt, mitte pikka aega ette planeerides.
Muidugi oleks võimalik olnud raamat osta, kuid ma olen spontaansete raamatuostude asemel hakanud ostma koju raamatuid, mida ma juba lugenud olen. Esiteks sellepärast, et mu kodus pole raamaturiiulit ja selle jaoks ruumi. Pealegi meeldib mulle raamatukogus käia.

Nüüd siis raamatust.

Ma olen Epu blogi lugenud juba väga ammusest ajast. Tõenäoliselt olen ma kõiki neid lugusid lugenud, kuid see oli ammu.

Epu jutt on ladus ja kaasahaarav. Tema tolleaaegne maailmapilt on üsna sarnane sellele mida ma täna mõtlen ja kuidas ennast tunnen. Tõenäoliselt satuksin ma samasuguste sisemiste arutelude küüsi seal kaugel kummalisel maal, kus meie pisike Eesti on ikka väga pisike ja looduslähedane. Mõned päevad tagasi, jalutamas käies arutlesime just, et kui palju on tänapäeval inimesi, kes kunagi pole linnast välja maale saanud. Kes kunagi pole näinud lähedalt lehma, lammast, siga.
Ja sellele vastuseks siis kohe Epult üks peatükk Amishite juurde sõitmisest ja sellest kuidas lambale pai tegemine ühele ameeriklasele hirmutav võib tunduda. "Äkki ta hammustab! Aga pisikud!" ...

Naljakas, eks. Aga see on reaalsus. Seal kuskil kaugel. Kuid muidugi õige varsti või siis juba praegu?

Raamatus on kõike. Poliitikat, maailmavaateid, roheliseks kasvamist, äpardusi, lõbusaid juhtumisi kuid ka tõsisemaid mõtteid ja teemasid.

Mario Puzo - Ristiisa

2011-04-22T13:17:00.002+03:00

Ausalt öeldes venitasin selle raamatu etevõtmisega, sest kartsin, et mulle ei meeldiks. Tegelikkus aga üllatas mind. See on tõeliselt hea ja huvitav raamat ka naisterahva jaoks. Pilguheit ehk veid ebatavalisemasse maailma. Lisaks söödaval kujul pilguheit minevikku.

Mind küll häiris see, kuidas seal enamasti naisi koheldi, aga samas oli see raamat seinast seinani täis inimlikke tundeid ja reaktsioone. Kimbatuskohti ja raskeid valikuid. Armastust ja kadedust, hirmu ja reetmist. Iseenda otsimist ja teistele tõestamist. Hea ja halva vahel kõikumist ning oma õigluse tagaajamist ja inimlikkuse eritahkude avastamist. Tundeid, tundeid ja veel tundeid.

Lihtsa ja ladusa teksti tegi veidi kehvemaks kohati väga kummline ja vigane tõlge. Huvitav, kuidas see kõik originaalis oleks kõlanud? Isiklikult meeldis mulle raamat filmist palju rohkem ja ega ma suurt osa enam mäletanudki. Ja ma saan aru, miks seda üheks maailma parimaks raamatuks nimetatakse. Imelikul kombel ma ei oskagi hetkel rohkem selle paksu raaatu kohta öelda, aga lugege ise.

Anna Gavalda- Koos- See on kõik

2011-04-21T09:18:00.004+03:00

Kujutle, et sa istud Pariisis ühes väikeses kohvikus. Sul on aega, ilm on ilus. Sa naudid puhkust. Sulle tuuakse fanastiliselt lõhnav tassike kohvi.

Sa võtad kotist raamatu ning hakkad lugema.

See on see raamat, mida võtta kätte puhkuse ajal Pariisis, vihmase ilmaga kodus, talvel, suvel- igal ajal. Iga kord, kui sa tahad midagi head.

Raamatu keskmes on neli erilist tegelast.

Noor naine, kes on nii kõhn, et peab kõvasti oma kotist kinni hoidma, muidu tuul viib ta minema. Ta töötab koristajana ühes suures büroohoones. Ta elab ühe vapustavalt kauni maja katusekorteris. See korter- korteriks ons eda muidugi raske nimetada, ehk siis uberik, on ilma soojustuseta ja talvel on seal meeletult külm. Neiul on fantastiline kunstianne

Selle sama maja 400 ruuduses luksus korteris elab rikka krahvi esmasündinud poeg. Ta on häbelik, ta kokutab rääkides ning tema tööks on postkaarte müüa. Ei midagi uhket, vaid vaikne ja tagasihoidlik. Kuid hea südamega, mis on väga tähelepanuväärne, arvestades sellest, millisest kodust ta pärit on. Selles korteris saab ta elada vaid seetõttu, et perekond on hetkel suures pärimistülis selle korteri pärast. Ta lihtsalt valvab seda, kuni juristid oma tööd teevad.

Seal korteris elab üürilsiena veel üks kokapoiss. Ta on pahur, ta töötab liiga palju ning toob igal õhtul erinevaid naisi koju. Tema elus on kaks olulist asja tema vanaema ja mootorratas.

Kokapoisi vanaema on eluaeg elanud ühes väikses majakeses, kuid ta on vanaks jäänud ning pärast järjekordset kokku kukkumist pannakse ta vanadekodusse.

Ühel hetkel satuvad kõik need neli tegelast kokku elama tolles fantastilises korteris. Nad üritavad teineteisega kohaneda, koos elama õppida. Kõige esimesena tekib neil austus teineteise vastu ning see ongi kõige olulisem. Need neli- kea justkui pole mitte kellelgi teisele vaja vajavad teineteist. Nad on teineteisele olemas, nad toetavad üksteist ning kiinduvad sügavalt teineteisesse aja jooksul.

See raamat on nii eriline, et seda on raske käest panna. Sa upud selle raamatu lihtsusse ning soojusesse ja vajad seda veel ja veel ja veel. Sinu ümber mähkub seline soe ja turvaline udu, kui sa seda loed ning kahju on magama jääda või muude asjatoimetuste juurde naaseda.

Seal pole midagi pöörast, seal on kõik tavaline ja lihtne. Kuid samas väga eriline.

Võta see raamat kätte, kui sa vajad rahu, turvatunnet ja soojust. Siis kui sa vajad puhkust. Siis, kui sul on vaja eemale saada sellest maailamast, kus on igal pool nii palju negatiivset.

Kui sa oled raamatuga lõpuks ühele poole saanud, siis valdab sind täielik rahu. Ja siis kui see tunne hakkab mööda minema võid sa selle raamatu uuesti kätte võtta, vaadata seda fantastilist maja seal kaanel ja tunda soojust mis sealt õhkub.

Mitch Albom - Viis inimest, keda kohtad taevas

2011-04-20T14:11:00.002+03:00

Tegemist on armsa ja omapärase looga mehest, kes töötab terve elu vanas lõbustuspargis hooldemehena ja siis hukub, püüdes päästa last. Tegelikult alles sealt hakkabki sisu hargnema. Lugejale maalitakse pilt omamoodi taevast ja inimestest, keda ta seal kohtab. Kogu seikluse mõte on õpetada teda rahu saavutama, aidata tal mõista enda ja lähedaste elusid ning kõike seda, mida esimesel korral ei märganud ega mõistnud. Samas paralleelselt kajastab raamat paljusid tema möödunud sünnipäevi, millst igaüks on oma nägu.

Näeme, kuidas inimesed mõjutavad märkamatult üksteise elu - ja seda nii hea kui halva poole. Kuidas kõik teistest sõltuvad ja üksteisele erinevaid asju ohverdavad. Seal ei ole häid ega pahasid tegelasi, kuigi kõigil kujuneb mingi arvamus nii endast kui teistest.

Südamlik ja huvitav ja mõtlemapanev.

Maria Tilk "Minu isa Gunnar Aarma"

2011-04-20T10:49:00.000+03:00

Vaatamata eelarvamusele Aarma ja tema idamaise filosoofia suhtes oli tema tütre kirjutatud raamat mõnus lugemine ja minu respekt GA suhtes tõusis kõvasti.
GA isa töötas end ise üles, Eesti aja lõpus olnud ta tekstiilivabrikandina üks rikkamaid mehi Eestis. Samas väärtustas ta väga haridust ja Gunnar käis peale Westholmi nii Tartu ülikoolis kui Oxfordis ja Sorbonnes, täiendas end Pariisi ja Jena ülikoolides. Töötas ja reisis Euroopas siin-seal. Tegi ajakirjanikutööd, ronis enne sõda igasugustesse pingekolletesse. Mulle avaldas muljet, kuidas ta Hispaanias reisis koos Maroko mässulistega ja pildistas salaja nööpaugukaameraga, kuidas tüübid õhtul lõkke ääres nahkkottidest maharaiutud pead maha valasid, iga pea maksis head raha. Selle fotoreportaaži eest teenis Aarma sellise honorari, et ostis endale auto..
Hea elu sai muidugi sõja ajal otsa ja neid Gulagi vangilaagreid ja surmamõistetutega koos veedetud aastaid tal ikka kogunes. Õnneks saatis GA-d pühapäeval sündinud inimese hea õnn, nagu ta ise väitis ja ta pääses igalt poolt.
Sai Venemaal oma asumisele saadetud naise ja lastega kokku, tulid Eestisse tagasi ja elasid perega veel pika tiheda elu siin. Kõikvõimalikke seiklusi ja kummalisi vahejuhtumeid jagus igasse eluperioodi.
Pikalt mõtlesin, mis jõud see on, mis teda kõik need aastad hoidis. Kas tema enda vankumatu vaimujõud, tohutu haritus ja elukogemus, lihtsalt hea õnn või usk. Kristlust ta ei pooldanud, uitas hoopis teadvuse kõrgematel tasanditel tegeledes jooga-õpetuse ja budismiga. Mulle väga ei meeldi kannatuse-õpetus, et kannatused teevad inimese targemaks ja kasvatavad isiksust. Aga sellest lähtudes võib ehk saatuselööke tõesti hõlpsamini taluda…
Aga jah, ääretult põnev elukäik inimesel. Kahju, et ta ise oma elulooraamatu kirjutamise juures ei saanud olla.

Helen DeWitt - Viimane Samurai

2011-04-19T17:31:00.004+03:00

See on nüüd küll üsna uus teos, aga torkas mulle silma oma intrigeeriva ja kusagilt nagu tuttava pealkirjaga. Kui ma siis veel tagakaanelt lugesin, et seda peetakse 2000. aasta Ameerika parimaks teoseks ning see räägib vaid ekstsentrilise kõrgelt haritud emaga kasvavast geenius-lapsest, kes pool aega püüab mõistatada, kes tema isa olla võiks ja teine pool ajast erinevate potentsiaalsete isakandidaatidega tutvmas käib, siis lihtsalt pidin selle võtma.

Tegu on tavapärasest väga kaugel olema teosega. Ei ole nii, et algus, keskosa, õnnelik lõpp. Kõik on läbisegi, osa jääbki arusaamatuks ja ei saabu mingit muinasjutulikku lahendust. Samas on see naljakas, südamlik, kurb, mõtlema panev ja mida kõike veel.

Ma mõtlen hirmu ja aukartusega, kui tark selle raamatu autor veel olla võiks, sest teos on paksult täis viiteid erinevatele ajaloolistele ja kultuuritegelastele, katkeid erinevatest klassikalistest keeltest ning teostest, sügavaid teadmisekilde nii lingvistikast, muusikast kui astrofüüsikast ja palju muudki, mis mulle praegu meelde ei tule.

Seda kõike ei ole väga lihtne lugeda ja tunnistan ausalt, et jätsingi mõned mingit järjekordset teost kirjeldavad katked vahele ning tõenäoliselt võiks seda raamatut kümneid kordi lugeda ja kaasa mõelda, avastamaks selle kõiki kihte ning tähendusi, kuid üsna hea elamus oli praegugi, mida võin öelda, sest kulus vähem kui kaks tükeldatud päeva selle rohkem kui viiesajast lehest läbi närimiseks.

Panen ühe minu meelest üsna hästi teost isloomustava katkendi ka:

"Ta ütleb: Mul on 15. raamat juba peaaegu läbi!

Naine ütleb: Ma NÄEN, et sul on! Sa tegid ikka väga kõvasti tööd.

Veel üks Shirley Temple'i erinumber kenale daamile. L: Ma hakkasin seda alles eile lugema!

Kas Ta Pole Võrratu: Kas TÕESTI?

Võrratu: Täna ma lugesin selle ja selle ja selle ja selle ja eile tegin selle ja selle ja selle ja selle! (Pisiksed sõrmed lappavad tagasi lehekülgi, mis on kaetud fluorestseeruva roosa ja oranži ja sinise ja rohelisega.)

Kas Pole: See on tõesti võrratu!

Võrratu: Olen lugenud "Iliast" ja De Amicitia't ja kolme juttu Kalilah wa Dimnah'st & ühte "Tuhat ja ühte ööd" ja "Moosest kõrkjates" ja "Joosepit ja tema kirjut kuube" ja nüüd lugesin veel "Odüsseiat" ja Metamorphoses't 1-8 ja terve Kalilah wa Dimnah ja kolmekümmet "Tuhat ja üht ööd" ja veel Esimest Saamueli raamatut ja veel Joonase raamatut ja veel õpin kantelleerimist ja teen kümmet peatükki "Lihtsaks tehtud algebrast"."

(lk 120)

P.S. Ma ei kujuta ette selle raamatu tõlkija piinu ja ainult loodan, et talle maksti kullas või muud säärast.

Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

2011-04-17T18:32:00.003+03:00

Otsustasin klassikud ette võtta ja Hemingway oli esimene. Ma ei teagi, mida sellest raamatust arvata. Ühest küljest on seda tõesti hea lugeda just keele mõttes, aga samas tundub, et tõlkega läheb siiski palju kaduma ja mitmes kohas lugesin asju üle, et mõista, kes mida ütles. Alati ei saanudki aru.

Šokeeriv oli ka sisu. Kamp nooremapoolseid inimesi, kes kõik kuidagipidi üksteisega seotud on ja kellest enamus sama tütarlast jumaldab, läheb koos puhkama pärast mõningaid justkui soojenduslugusid. Tegu on nimelt sellise karismaatilise naisterahvaga, kes pidevalt end täbaratest olukordadest leiab ja milline meesterahvas siis ei tahaks oma teenuseid pakkuda!? Samas on selgelt tunda ka teismeliste moodi mässumeelsust. Ei ole vist lehekülgegi selles võrdlemisi paksus raamatus, kus keegi ei tarbiks alkoholi ja mitte vaid klaasikest veini. Iga päev on pidu. Päev läbi on pidu. Keegi jääb alat liiga purju, hakkab tüli norima või kukub kuhugi ära. Ühest küljest on pool seltskonda pankrotis ja teisest elavad nad nii, nagu polekski homset. Lugesin ka raamatu tagant kellegi teise arvustust, mis seletas, et väidetavalt räägitaksegi seal sõjatraumade all kannatavast kadunud põlvkonnast. See justkui seletaks seda hetkes elamist.

Tulles tagasi tegelaste vaheliste suheteni, siis see oli valdkond, millega Hemingay mind pidevalt üllatas. Väidetavalt on kõigil tegelastel olnud ka üsna elutruud prototüübid. Õigemini vastupidi. Aga mind paneb pidevalt imestama sealne tegelaste järkude meelemuutuste jada. Küll on sõber, küll vihatakse teda. Küll käitus nagu jobu, aga muidu on täitsa tore poiss. Küll kannab koledat kaabut ja magab kõigiga peale oma tulevase abikaasa, aga kõik jumaldavad teda ikkagi.

Oli huvitav jälgida, kuidas need mehed kõik kibedaid pille alla pidid neelama. Armuke, kes ei saa aru, et oligi vaid seiklus. Kihlatu, kes peab kõrvalt vaatama naise lõbutsemist. Ja siis sõber, kes armastab tõsiselt ning keda justkui ka vastu armastatakse, aga kes ei saa endale üldse lubada närvi minemist naise käitumise peale ja peab leppima sellega, et neist kahest ei saaks teatud asjaolude tõttu kunagi paari. Kuigi nad ikka ja jälle selle kui..., siis... teema juurde tagasi tulevad.

Raamatu pealkirja ma lahti mõtestada päriselt ei osanudki. Ehk jälle sõnademäng sõja teemal? Et taaskord on võimalus elu nautida. Samas ingliskeene nimi The Sun Also Rises tähendaks nagu midagi muud...

Kevin Brooks- Lucas

2011-04-15T20:54:00.002+03:00

See on üks kummaline raamat, mida lugema hakates ei ole seda võimalik enam käest panna. Üks tavaline kinnine ühiskond, ühel saarel. Niikaua kuni sa oled normaalne ja tavaline oled sa okey. Aga kohe kui sa peaksid teistest millegi poolest erinema, ega taha sulanduda massi, pealegi oled võõras- siis oled sa automaatselt outsaider ning kõik mõistavad sind hukka püüdmatagai sinust aru saada.
Kui siis just pole seal ühte tüdrukut, kes seda lugu kirja panna üritab, sest sellele tüdrukule jäi too võõras poiss meelde juba esimesel kohtumisel. Eriti tema silmad ja kummaline olek. Noormehe salapärane taust tuleb osalsielt välja, kuid salapära tuleb juurde.
Kohalikud jõmmid ei salli võõraid ja tahavad neile koha kätte näidata. Pole mingi probleem võtta maast kivi ja võõra suunas lendu lasta- sest ta lihtsalt on nii kummaline.
Samas kui see kummaline on tegelikult uskumatult elukogenud ja läbinägelik. Lausa liiga läbinägelik.
Kuidas see lugu arenebs eal väiskes linnakeses, selle väikse saare peal, tuleb teil endil lugeda. Mina lugesin ja mul on hea meel, et lugesin.

Raamat on mõeldud noortele ja peaks andma natukene mõtteainet sallivuse kohta.
Nii lihtne on hukka mõista....

Ketlin Priilinn- Liiseli võti

2011-04-03T22:12:00.003+03:00

Raamat on võitnud 2008 aasta kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel II koha. "Liiseli võti" on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevikikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine, et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada. Romaanis on kesksel kohal olelusvõitlus, püüd unustada olnut ja säilitada lootus ka siis, kui näib, et terve maailm on sulle selja pööranud. Selline on raamatu tutvustus. Autor on kirjutanud kõigest nii reaalselt, justkui oleks ta kõik ise läbi elanud. Siiski järelsõnas on kirjas, et ta on vaid uurimustöö selle teema kohta teinud. Raamatu peategelane on vapper naine kes suudab ennast välja murda vaatamata sellele, et tal tegelikult pole kuskile minna. Tal on ema, kuid too ei mõista teda. Tal on väike õde, kes on talle toeks moraalselt, kuid kahjuks tohkemaks pole tal endal võimalust. Ja nii peabki ta hakkama saama. Vaatamata sellele, et on raske ta leiab võimalused ja lahendused. See peaks andma lootust kõigile, et tegelikult on võimalik sellest olukorrast välja rabeleda, kus sinu mees valitseb kodus hirmuga ning ei hooli ei oma naisest ega lastest. Igaühel meist on õigus elada, ilma et talle liiga tehtaks. Vägivalda ei õigusta miski ning iial ei ole ohver ise selles süüdi.

Elizabeth Gilbert - Eat.Pray. Love

2011-03-31T14:26:00.002+03:00

Minu meelest on see jupp maad parem iseenda ja maailma avastamise raamat, kui "Püha lehm" oli. Selle autor jäi igas olukorras inimlikuks ja temaga oli lihtsam samastuda. Ta ei püüdnud näida kõigist teistest parem ega targem, kuid ei kartnud ka erineda ega tunnistada, et vahel ta tahabki käia oma rada ja mitte leppida üldtunnustatud valikutega,. Sealt saab targemaks kolme erineva maa, kultuuri ja inimeste kohta, naerda ja elada kaasa ühe naise seiklustele jpm. Seal on nii vaimsust kui põnevust kui armastust kui kurbust ja kibestumust, petmist ja pettumust, leppimist ja aktsepteerimist ning ülimat inimlikkust kogu selle võlus. See pani mind tahtma olla parem, andestavam, omanäolisem ja julgem, kuid samas alati säilitada oma usku inimestesse, sest keegi pole üdini halb ega hea. Raamat ongi täpselt nii hea, kui räägitakse ning sellesse on väga kerge sisse elada kui just mitte peategelasega samastuda.

Nora Roberts- Valguse võti, Teadmiste võti, Vapruse võti

2011-03-26T20:06:00.002+02:00

Kolm naist, kolm leidmist vajavad võtit, kolm pooljumalannat, õpetajanna, sõdalane, kolm meest, üks 9 aastane poiss ja üks ilmatu kole ja kasvatamatu koer kes on meeletult sõbralik ning kõigi nende vastu üks kole kuri nõid, kes kõiki reegleid rikkudes kogu üritust takistab.

Kolm noort naist saavad kutse imelisse vanaaegsesse lossi mäetipul. Need naised ei tunne teineteist kuid neil kõigil on oma roll Keldi jumalate võitluses.
Nad peavad leidma kolm võtit. Igal ühel neist on aega 28 päeva, et oma võti leida. Kui esimene õnnestub saab otsima hakata järgmine jne. Kui keegi neist alla annab, loobub või ebaõnnestub, kaotavad kõik naised oma elust ühe aasta.
Vastutasuks saab igaüks neist miljon dollarit. 25 tuhat dollarit ettemaksuks ja ülejäänud raha siis kui kõik kolm võtit on leitut.
Võtmed avavad kirstu milles hoitakse kolme pooljumalanna hingesid.
Kolm klaasjumalannat on Keldi legend sellest kuidas üks noor jumal maapeale tuli ning siin ühte kaunisse neidu armus. Ta võttis neiu endaga kaasa ning abiellus temaga. Neile sündis kolm kaunist tütart. Kuri nõid varastas nende hinged. Kolm sajandit on aega, et nende hinged päästa. Igas põlvkonnas sünnib kolm naist, kes saavad omale Õpetajannalt ja Sõjamehelt ülesande neid võtmeid otsida. Raamatu naiskangelased on viimased, kes selle ülesande saavad. Kolm sajandit tagasi kokkulepitud reeglid on kuni siiani kehtinud, kuid seekord- sest see on viimane võimalus- muudab kuri nõid teispoolsusest reegeleid ning seab kangelannade elud reaalselt ohtu. Õpetajanna ja Sõjamees, kes on kaua olnud oma kodust eraldatud astuvad nende kaitseks välja, riskides sellega, et nad ei pääsegi enam kunagi koju.

Vapustavad raamatud, kaasahaaravalt kirjutatud ning täiesti imelsied seiklused.
Tegelikult pean tunnistama, et esimene raamat polnud nii hea, kui ülejäänud kaks. Seega, kes suudab ennast esimesest raamatust läbi närida, siis edasi läheb lugu kordades paremaks.
Ma armastan selliseid lugusid ja seiklusi ja muinasjutte. Loomulikult romantika, teineteise leidmine või taasleidmine..

Nora Roberts on hetkel üks minu lemmik kirjanikke. Tema stiil on väga selgelt äratuntav. Eriti meeldivad mulle tema huvi Keldi traditsioonide ja jumalate vastu ning tema lemmikuks on Iiirimaa. Mitte küll neis kolmes raamatus, aga väga sageli.
Mulle meeldivad lugude kangelannad, kes on kõik tugevad naised, kes suudavad hakkama saada iseendaga ja meestega, kes neile meeldivad. (Või siis algul väga ei meeldi, aga lõpuks ikka meeldivad).
Soovitan endale võtta need kolm raamatut raamatukogust, väike vein, natuke shokolaadi ja nautida põnevat lugemist.

Ahjaa! Üks väga oluline asi! Ärge sodige raamatukoguraamatuid isegi siis kui teile tundub, et raamatus on trükiviga- nasaalne on ka muide sõna ja raamatu nurkade keeramine on kohutavalt nõme harjumus. Kasutage järjehoidjaks paberitükke või midagi sarnast. Kahju on vahest sellistest kurbadest nurkadest.

Sarah Macdonald - Püha lehm! Seiklus India moodi

2011-03-26T15:52:00.006+02:00

See on raamat, mida soovitati nii mõnegi targema poolt lugeda, kui käik Indiasse ees ootab, kuid minu juurde jõudis see juhuslikult alles nüüd, kui Eestis tagasi olen. Võib-olla tõesti on see huvitav ning kasulik siis, kui ise Indiast midagi ei tea. Ka mina sain üht-teist uut teada või lugeda teistsuguseid selgitusi asjadele, mille kohta ka oma tuttavatelt aru pärisin, kuid minu lemmikraamatute hulka see kuuluma ei saa.
Raamat on selles mõttes huvitav, et loed kellegi elust justkui seiklusjutu vormis, mitte ei saa kusagilt paljaid igavaid fakte, aga minu meelest on autor olnud üsna kriitiline ning selgelt ei olnud valmis andma Indiale võimalust oma südant võita. Mõnes kohas on näha küll, kuidas ta mingi tasakaalu hoidmise huvides kiidab nende kirjut kultuuri ning vaimsust ja üritab erinevaid usundeid omaks võtta, kuid see ei kõla väga veenvalt. Hoopis loomulikum on näha autorit uute oludega kohanemas ning jõudmas sinna, kus ta ei oska oodata oma külla tulnud tuttavatelt nii šokeeritud reaktsiooni. Samas sai ta ka ise üsna mugavat diplomaadielu elada, kus rahast puudust ei olnud ning perel oli abiks terve hulk teenindavat personali. Tõlke üle viriseks ka. Nimelt tundub, et tõlkija peab eestlast nii rumalaks, et on kõik j-tähte sisaldavad sõnad häälduspõhiselt kirja pannud. Minu jaoks oli kole lugeda džainidest ja Radžastanist. Samas jälle on intrigeeriv näha, kuidas jõuab kätte hetk, mil pundunud beebilaipu täis jõevesi hakkab nii püha tunduma, et tahaks seda näole pritsida ja selle kõrval jäävad ahvide persed ikka kärnaseks. Soovitaks seda raamtut pigem neile, keda huvitavad erinevad usundid ja eneseotsimine. Kui tahate lähemalt lugeda turistide lemmikpaikadest, siis siit seda otsda ei maksa. Panen kaasa ka mõned mulle enim meeldinud lõigud, mis hakkasid slma olenemata sellest, et raamatu korduvalt käest ära panin.

...tantsimine on nagu riivatuks muutunud liturgia, mille juurde kuulub iga laulusõna väljendamine oma kehaga. Kui me laulame "vaadake mu kauneid silmi", siis osutame oma silmadele ja vopsutame puusi. Kui me ütleme "ära sa narri mind", siis raputame pead ja vääname sõrmi. Me kohendame oma kujuteldavat dupatta-salli eest kinni ja lahti, jalutame ringi veekannudega ning õpime peanõksutamist, puusaveeretamist ja õlavõdistamist. Rebecca on fantastiline, Jenile meeldivad hüpped, minu lemmiktegevuste hulka kuulub aga käteplaksutamine ja randmete pööritamine. (Reshna ütleb, et see tähendavat "Ma ütlen sulle halvasti".)

Kui me järgmisel päeval Delhi vanast linnajaost koju sõidame, jääb meie vestlus Rebeccaga katki, kui märkame autotäit kutte meid vahtimas. Ma proovin nende peal kätepööritamist. Kutd kiljuvad, hõiguvad ja puhkevad hullunult naerma.

Hiljem uurin Aarzoolt, mida ma valesti tegin, ja näitan oma liigutused ette. Aarzoo kiljub.

"Sarrrrah, sa rumaaaaaaluke, sa ülesid neile, et oled eunuhh."

Me loobume tantsutundidest - mitte minu eunuhhieksituse pärast, vaid sellepärast, et me lihtsalt ei ole võimelised selliseks ujedaks, flirtivaks, suuresilmseks süütuseks, millega saavad hakkama India tüdrukud, liigutades samal ajal oma keha nagu nilbed litsikesed.

lk 313-314

Isa Arun noogutab rahulikult. Ta on harjunud lugudega jumalikust külastusest, neid tuleb siin kogu aeg ette. Talle e lähe korda isegi see, et Vatikanis ei võeta tema kogudust piisavalt tõsiselt, et neid lugusid uurida. Samuti ei hooli isa sellest, et enamik siinset rahvast on hindud, kes näivad kummardavat Maarjat, nagu oleks too üksnes üks paljudest jumalannadest.

"Hinduismi kultuuilised kohustused meie religiooni ei muuda. Väliselt on need inimesed hinduistid, kuid sisimas on nad kristlased. Nad ei ole valmis võtma Jeesust omaks kui ainujumalat, nagu mina teen, aga Jumal ei mõista neid sellepärast hukka", lausub ta õndsa naeratusega. Mulle ta suhtumine meeldib.

"Kas teie arvates on päris imed olemas? küsin ma. "On nii palju imesid ja nii palju armulisust. /---/ Ma ei õigusta ilmutuse olemasolu, kuid üht-teist on juhtunud. Mina ei tea, kuidas Jumal toimib."

Jumal toimib siin paremini kui läänes. Isa Arun meenutab mulle häbelikult ja salamisi, et India on hakanud eksportima preestreid, katmaks nende puudujääki Austraalias ja Ameerikas. Võib-olla kristuse tulevik ongi siin, kirikus, mida külastab päevas rohem usklikke, kui üht keskmist Sydney palvemaja terve aasta jooksul.

Jätame preestriga hüvasti; Emma ja Matt lahkuvad kergendustundega, Rebeccale teeb asi nalja ja mulle on see avaldanud mljet. India kristluse-tõlgendus on muutnud Jeesuse ja Maarja kamba mulle sümpaatsemaks. Esimest korda näen ma, et kristlus võib olla dünaamiline, elav usk, mis suudab areneda ja levida ilma inimhierarhia sekkumiseta. Siin, Velaganis, esineb kristlus oma parimal kujul - see on helde, rituaalne, demokraatlik, andestav ja naiselik. On kummaliselt ülendav näha miljonit inimest külastamas suurt saris portselannukku. Ehk on kristlusel anda maailmale veel midagi peale lihavõttemunade, Osmondite ja süütunde.

lk 338-339

Justin Petrone- Minu Eesti 2

2011-03-22T11:16:00.004+02:00

Olles lugenud esimest raamatut ootasin armastusloo jätku, kuid- sattusin hoopis argipäeva. Mis ei tähenda, et armastus oleks otsa saanud. Armastus tundub järjest kasvavat selles loos.

Sellepärast ma ei saagi öelda, et ma oleksin raamatu ühe hooga läbi lugenud. Mul võttis natuke aega, et jõuda järgi Justini mõttekäigule ja tema arengule. Raamatu algus tundus mulle sellepärast natuke rabe, aga pärast üle lugedes sain aru, et ma lihtsalt ise ootasin midagi hoopis muud.
Seega, ei saa ühtegi raamatut lugema hakata arvamuse või eelarvamusega või mingi suurema ootusega. Kui ma sellest aru sain ja raamatu korraks kõrvale panin, siis edasine lugemine oli väga nauditav.
Raamat siis sellest kuidas üks Ameerika poiss tuleb põhjamaale, kohaneb siinse kliima ning inimestega ning muutub endalegi märkamatult neile üha sarnasemaks. Lisaks sellele kasvab ta ning saab vanemaks. Ta saab uusi kogemusi, teadmisi ning otsib nende keskelt iseennast. Seda miskit. Naise rasedus ongi vist noore mehe jaoks selline eneseleidmise ja täiskasvanuks saamise aeg. Vähemalt võiks olla.

Minu lemmikkohad raamatust olid need, kus Justini vanemad Eestis külas olid. Külmad ja reserveeritud põhjamaalased ning kallistavad Ameerika vanemad.
Kujutlesin ehedalt ette kuidas see hetk võis välja näha. Selline kultuuride ja tavade vastuolu, ning tegelikult lausa kolme kultuuri kokkusattumine ühel väikesel kitsal Tallinna tänaval.
Ameerika, Itaalia ja Eesti.

Justini kirjeldused on mõnes kohas nii ehedad, et pole raske silme ettekonkreetset olustikku manada. Näiteks Justin Soome naistega õllekas joomas...
Raamatut on mõnus lugeda, jutt on ladus kuigi vahest teeb mõned ootamatud hüpped.

Kui Justin on öelnud, et ta ei plaani rohkem oma elu kirja panna, siis on sellest äärmiselt kahju. Osalt räägib minus puhas eestlaslik uudishimu, aga mis edasi sai!?!?! Ma ju tean kes on Epp ja Justin ja Marta...
Ma pole nendega küll kunagi kohtunud, kui läbi blogide tundub nii mõnigi inimene sulle kui juba päris oma tuttav.
Ja siis kui need mõtted on kõik mõeldud, siis järgmiseks tuleb mõte, et päris kõike ei saa ju ka raamatusse kirjutada ja kõikidele minusugustele lugeda anda.

Soovitan seda raamatut lugeda. Kuid võtta seda natukene kui eraldiseisvat raamatut esimesest osast. Sest muidu võib juhtuda nii nagu minuga läks.

See raamat on ideaalne eestlasele, kes tahab teada, et mida need kõik ülejäänud inimesed meist arvavad.

Bengt Jangfeldt: Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond.

2011-03-13T23:49:00.007+02:00

Zanr: biograafia
Kuidas juhtusin lugema: haarasin pooljuhuslikult raamatukogust segase impulsi ajel kaasa. Ei kahetse mitte üks raas.
Kuidas lugesin: raamat oli nii kaasakiskuvalt kirjutatud, et lugesin selle läbi nelja päevaga. Olen lugenud kolm korda õhemaid teoseid kümme korda kauem ning siis ka pooleli jätnud.
Lühike lõpp-hinnang: üks parimaid biograafiaid, mida olen lugenud. Soovitan soojalt, kui sul on huvi ajaloolise Nõukogude Liidu kujunemisaastate ning selles figureerinud inimeste elusaatuste vastu. Või siis, soovitan kui näidet meisterlikult kirjutatud biograafiast.

Pean tunnistama, et kuni selle raamatu lugemiseni ei teadnud ma Majakovskist mitte midagi. Jah, ma teadsin nime. Teadsin, et on olemas luuletused "Nõukogude kodaniku pass" ja mõned lasteluuletused. Kuid Bengt Jangfeldti poolt avatud ukse taga ootas sedavõrd teistsugune, kaasakiskuvalt sürrealistlik maailm, et parimaks võrdluseks on ehk tragikoomilised filmid nagu "Pulp Fiction" või "Train Spotting" jne. Kõige veidram - tegemist ei ole väljamõeldisega selles plaanis, et biograafia aluseks on ju reaalselt kogutud faktilised tõendid, intervjuud, materjalid. Sa arvad, et sa hakkad lugema "mingi kommunistlikust luuletaja" elulugu. No kui huvitav võib see olla, onju?

Kuid lugedes satud sa ülimalt tormilisse maailma. Esiteks - tegemist on Venemaaga. Otsida loogikat Venemaast on juba loogikaviga iseenesest. Teiseks on biograafia objektiks olev inimnatuur sedavõrd absurdselt vastuoluline (tõepoolest "tormiline"), et hasartmängusõltlasest Majakovski kirjeldamiseks sobivad ainult vastanduvad mõisted. Hiiglaslikult väiklane. Eemaletõukavalt vastupandamatu. Vallutajast kaotaja. Sangarlik argpüks. Lõpuks on võimatu jääda neutraalseks. Sa elad sellele inimesele kaasa, kord imetledes, siis jälestades, siis kaasa tundes ja austades. Ja sa ei saagi lõpuks aru, mida siis ikkagi Majakovski kohta arvata. Keegi ei saa aru. Ei saa aru töölisklass (kellele ta enda arvates kirjutab), ei saa aru partei ladvik, ei saa aru armukesed, ei saa aru inglise luure... Ta ei mahu kuhugile, ta ei sobi kuhugile. Lõpuks tuleb Majakovski "luua" - kuid selleks peab ta olema surnud. Sõna otseses mõttes on ainuke lahendus "kasti (või siis pronksi või graniiti) löödud Majakovski." Sest elavana on ta ebastabiilsem kui mingi radioaktiivne isotoop... Ning isegi siis tuleb ta kanoniseerida vastavalt propagandamasina reeglitele. Kuni aastani 2005 ei teadnud inimesed neid vapustavaid seiku "kõigile teada-tuntud" poeedi kohta. Ent osad materjalid on salastatud Venemaa riiklikes arhiivides aastani 2050...
Kolmandaks on "kõik omavahel seotud" - suhete ning seoste võrgustik sisaldab aukartustäratavalt palju ajaloo (kuri)kuulsaimaid nimesid. Ning nimesid nende taga, mis tegelikult on algpõhjuseks nende nimede esilekerkimisel. Nagu poleks ka Majakovskit ilma tema muusa Lili Brikita. Või poleks Lilit ilma Ossipita. Või kogu seda lahtirulluvat sündmustejada ilma nende "kolmikabieluta". Majakovski elu kohal, nagu paljude teiste selle ajastu inimeste elude kohal, kõrgub kosmiline plakat kirjaga "Ärge segage, siin teeb tööd saatuse iroonia." Valus.

Lugemise ajal valdas mind pidevalt tunne, et vaatan põnevus- või seiklusfilmi. Poleks oodanud seda ühelt luuletaja biograafialt. Ja ma mõtlen, et kuidas pole veel keegi filmimaailmas märganud, et nende ees lebab üks absoluutselt kuldaväärt filmimaterjal... Tõsi, see ülesanne on ehk lootusetult raskete killast. Aga unistada ju võib.

Nora Roberts- Päikese kalliskivid, Kuu pisarad ja Mere süda

2011-03-13T22:23:00.004+02:00

Kolm raamatut täis Iiri legende, muusikat ja teineteiseleidmist.
Loomulikult järjekordne armastusromaanide triloogia.
See, et autor armastab Iirimaad ja seal elavaid inimesi ei tekita kahtlust. See kuidas ta kirjeldab sealseid inimesi ja loodust- see on hingematvalt ilus ning ma ei jõua ära oodata aega millal mul endal on võimalus sellele karmile maale reisida.
Kolm raamatut on põimitud ühte läbi legendi. Legend räägib haldjaprintsi ja tavalise neiu armastusest. Sellest, kudias haldjaprints pakub neiule kalliskive, pärleid ja safiire, kuid unustab ära kõige olulisema- armastuse.
Haldjaprints ning kauni naise vaim on lõksus ajas ja needuses. Selle needuse saavad vaid murda kolm järjestikust tõelist armastust.
Juhuse tahtel satuvadki õiged inimesed elama just sellesse õigesse majja, ning lood hakkavad argnema.
Loo keskmeks on Haldjamägi Ardmore´i külakeses.
Lugu on põnev ning kaasahaarav, hästi kirjutatud, kuigi mulle tundus, et esimene ja kolmas raamat olid paremad kui teine, aga samas olid teises raamatud nii hingematvalt kaunid kirjeldused kahe inimese suhetest, et... Raske oli mitte armuda, nii raamatusse, tegelastesse kui ka kirjaniku kirjutamisstiili.

Üle kõige oli raamatus, aga tunda perekonna olulisust ja tähtsust. Seda, kuidas väikeses kohas kõik hoolivad teineteisest ning perekond oli on ja jääb kõige olulisemaks.
Soovitan kõigil romantikutel ja Iirimaa fännidel kindlasti lugeda. Mul oli siiralt kahju lugedes, et mul polnud võimalik kuulda seda muusikat, ehedat iiri muusikat, ühes ehedas iiri kõrtsis.

Seda lugu tunnevad kindlasti kõik...

Raamatuklubilistele!

2011-03-07T12:01:00.002+02:00

Tere kõigile!

Epp Petrone raamat "Kas süda on ümmargune" ootab järgmist lugejat.
Palun saada mulle meili peale simplema7@hotmail.com oma aadress ning panen raamatu teele.

Samas panen järjekorda ka järgmise raamatu lugejaid.
Järgmiseks raamatuks on Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Andke teada, kes on huvitatud lugemisest! Raamat jõuab minuni lähiajal ning paari nädala pärast saan selle juba edasi saata.

Kes veel ei tea, siis Petrone Print saadab meile tasuta raamatu, et saaksime seda kõik lugeda ning oma arvamuse siia ülesse panna. Kuna nende raamatud on väga populaarsed, siis on neid raamatukogudest teinekord päris raske saada.

Allan Keian- Otsetee paradiisi

2011-03-06T10:06:00.004+02:00

Raamatukogust täiesti suvaliselt valitud raamat. Hetkeemotsiooni ajel. Ja ma ei kahetse. Juba algusest peale kistakse sind kaasa meeletusse seiklusse, mis kestavad lõpuni välja.
Raamat on otsekohene, julge, kaasahaarav, metsik, pöörane, väga hea...
Täiesti võimatu on raamatut käest panna, sest koguaeg toimub midagi. Kogu tegevus raamatus kestab vaid paari päeva jooksul. Ja nende paari päeva jooksul jõuab ikka väga palju juhtuda. Mõnel inimesel ei juhtu kogu elu jooksul nii palju.
Kirjutamisstiil on väga ladus ja mõnus. Lugeda on imelihtne, kirjeldused mõnusad ja tekst aus, otsekohene ja natuke ropp. Aga mitte maitsetu.
Natukene annaks võrrelda raamatut Nullpunktiga, kuid käesolev raamat on parem. Tempo on kiirem, lugu on ülihea ning .. Ahh ühesõnaga võtke raamat raamatupoest või raamatukogust ning valmistuge pööraseks seikluseks.

Kuna raamatu autor on oma kodulehel avaldanud ühe lõigu raamatust, siis soovitan sinna lugema minna. Seega, raamatust rohkem SIIT.
Soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest noored Eesti poisid kirjutavad väga häid raamatuid.

Leelo Tungal- Kristiina see keskmine

2011-03-04T20:18:00.002+02:00

Täiesti vapustav lasteraamat! Ma lugesin ja naersin ning nostalgitsesin.
Raamat räägib ühest tüdrukust kellel on vanem õde ja väike pisike noorem õde ning sellest kuidas kogu perekond hakkama saab.
Muidugi on hirmus keeruline kui koju tuuakse uus pereliige.
Kõik täiskasvanud peaksid vahest lugema lasteraamatuid. Kas siis päris üksi või siis lastele ette. Muide teinekord on päris lahe raamatut ette lugeda ka elukaaslasele.
Eriti selliseid mõnusalt kirjutatud lugusid, kus on naerda nii mõneski kohas.

Richard Branson- RÄÄGIME ÄRIST, MIDAGI VARJAMATA. GLOBAALSE ETTEVÕTJA SEIKLUSED

2011-03-04T17:53:00.003+02:00

Esiteks alustan sellest, et ma olen vaimustunud selle mehe eduloost. See on justkui Ameerika unelm.
Lugedes seda raamatut oli aru saada, et see mida ta teeb meeldib talle. Ta on kirjutanud enamuse raamatust säravate silmadega ning tõenäoliselt on sama särasilmsed ka teised Virgini töötajad.

Ma soovitan seda raamatut lugeda kõigil, keda vähegi huvitab kuidas üks ettevõte võiks töötada. On huvitav lugeda kuidas minu jaoks üks edukamaid mehi on oma firmad üles ehitanud, kuidas need toimivad ning mis on edu saladus.
Googeldage Virgin America ja te leiate pildid vapustava interjööriga lennukitest, millega mina tahaksin kindlasti lennata.

Ühesõnaga raamat on innustav ja annab nii mõnegi mõte kasvõi igapäevaeluks.

Nora Roberts- Morrigani Rist, Jumalate tants, Vaikuse org

2011-03-04T17:23:00.002+02:00

Nende kolme raamatu kaante vahele on koondunud kokku vampiirid, nõiad, ajas- ja maailmade vahel rändamine, keskaeg ja tänapäev, armastus ja võitlused.
Kõik elemendid mida ühe hea raamatu jaoks vaja on.

Esimese raamatu algus ei tahtnud kuidagi minu jaoks omaseks saada. Kuid ma jätkasin kangekaelselt lugemist sest teema tundus ülihea olevat. Ja ma ei pidanud pettuma. Nora Roberts on minu jaoks olnud läbi aegade üks lemmikuimad kirjanikke. Tema fantaasialennud on lahedad, olustikud, õhkkonna loomised ja kirjeldused lummavad.
Olles jõudnud esimese raamatu poole peale ei suutnud ma enam raamatut käest panna. Õnneks oli mul võimalus mitu päeva kodus olla ning kõik kolm raamatut korraga läbi lugeda.
See kuidas panna kolme raamatusse kokku kogu eelnevalt loetletud nimekiri ja palju muud- selleks peab osav olema. Muidugi kindlasti on võimalik, seda kõike ka igavamalt kirjutada.

Raamatut soovitan kõigile lootusetutele romantikutele, kes armastavad salapära, seiklusi, võitlusi ja loomulikult armastust...

Paolo Coelho "Brida" ja "The Witch of Portobello"

2010-11-18T12:20:00.003+02:00

Siin Indias või vähemalt minu tutvusringkonnas on hetkel mingi Coelho-epideemia lahti läinud. Kõik loevad teda. Sattus minugi kätte kaks tema teost ja närisin end nendest läbi. Ikka veel ei kuulu Coelho fännide ridadesse, aga oli üsna huvitav, kuidas meesterahvas kirjutab noorte naiste iseenda avastamisest ja otsingutest. Sellest, kuidas alati oleks justkui miskit kuskil veel, mis kõigile kättesaadav pole. Ja kuidas tuleks leppida sellega, et elus ongi palju asju, mida ei saa ega ole mõtet püüdagi lahti seletada. Ja et natuke maagiat ei tee kellelegi kurja.

Mõlemad raamatud olid üsna ühte auku endas erilised võimed avastanud naistest, nende õnne ja armastuse otsingutest, kannatustest ja katsetustest. Esimesest leidsin enda jaoks uue nägemuse seksi kohta ja mõtte, et on vahe, kui kõiki viit meelt kasutad. Teine oli kirjutatud üsna huvitavas vormis läbi väga mitme isiku. Autor kirjutab, et keegi kirjutab kellestki, korjates kokku teiste inimeste kirjeldusi. Huvitav, kui palju tema raamatutel tõepõhja all on. Ja ta suutis mind raamatu püandiga üllatada. Terve raamatu jooksul valmistati mind ette üheks lõpuks, aga siis tuli midagi muud.

Coelhot on üsna keeruline lugeda, kui kõigest aru saada tahad, sest see pole tavaline mina armastan sind, miks sa ei või mind ka armastada tekst. Tegu on millegi palju abstraktsemaga, aga samu mõtteid kordas ta mõlemas raamatus. Kahjuks varem loetutest ei mäleta enam piisavalt võrdlemiseks. Ja mulle meeldivad tema mõtted, et armastus lihtsalt on ja hingesugulasi on kaugelt rohkem kui üks siin maailmas. Parem oleks, kui neid ükshaaval kohtaks. Ja et tuleks välja astuda oma mugavusetsoonist, sest sel viisil võid õppida midagi uut. Arenemine käib läbi enda proovile panemise. Ja ta jätab otsad raaamtutes mõnusalt lahti. Ei anna ilusaid vastuseid. Ei lasku klišeedesse ja jätab maagia kõrval ruumi arigsematele tulemustele.

Ei teagi, kumb teos rohkem meeldis. Tagakaanekirjelduse põhjal pidasin rohkem esimest enda raamatuks, aga tuli välja, et ka teisest oli midagi kõrva taha panna. Näiteks see, et inimestele meeldib kummardada midagi kauget. Sedasi on ohutum ja julgem. Segane jutt tuli.

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

2010-11-03T21:48:00.002+02:00

Ei tea, kas oleksingi muidu selle raamatu ostnud, aga esimene lause algab sõnadega "Clew' lahe..." Elasin kunagi Iirimaal majas vaatega Clew' lahele, nii et juba esimestest sõnadest tekkis isiklik suhe. Iga järgmise leheküljega sai selgemaks, et tegu oli hea ostuga ja suhe jätkub. Kuigi Ballinacroagh' nimelist linnakest ei ole päriselt olemas, võiks seda nime kanda ilmselt ükskõik milline Iirimaa lääneranniku väikelinn.

Iraanist on põgenenud kolm õde, kes avavad Iirimaa läänerannikul konservatiivses väikelinnas pärsia söögikoha. Kuigi põhitegevus toimub Iirimaal, on sekka põimitud minevikku Iraanis...

"Nagu šokolaadi keeduvesi" kohtub Maeve Binchyga parimates "Chocolat"' traditsioonides. Ühesõnaga, väga hea. Nappide kirjeldustega täiesti väljajoonistatud tegelased, kõvasti kohalikku koloriiti, valesti sõlmeseotud saatused, aga sealjuures mitte imalmagus, vaid selline krõps ja vürtsikas. Tõlge on ka korralikus eesti keeles, tundub mulle. Boonuseks on hulk huvitavaid retsepte, mis ahvatlevad järele proovima...

Aigi Vahing Valik

2010-11-03T20:59:00.004+02:00

Aigi Vahingi debüütromaan Valik sattus mu kätte täiesti isklikel põhjustel. Olime kolleegid ning ühel sügispäeval kliendikohtumiselt kontorisse jalutades teatas ta nii muuseas Niguliste kiriku esisel platsil, et sõidab ära Ameerikasse. Et ta pole seda veel kellelegi rääkinud, aga sõidab peatselt. Küsimuse peale mida ta seal teha plaanib ei osanud ta sel hetkel veel vastata.

Ja nii ta läkski, ühendus katkes ning nüüd ilmus raamat. Seega ei ole ma tõenäoliselt sugugi adekvaatne seda teost hindama ja arvustama, sest lugesin seda vaid selleks, et teada saada kuidas tal läheb. No ei lähe. Või just vastupidi, nüüd juba läheb..

Ma pingutasin kõvasti, et tema kirjeldusi ja tundmusi tõeliselt mõista. Aga tean, et ei jõudnud sammu kauguselegi. Kes ei ole millestki (ega kellestki) sõltuvuses olnud, ei suuda iial aru saada, mis tunne see tegelikult on kui oled otsustanud loobuda, hakata paranema.. Kui ületamatu võib tunduda tühinegi samm. Minusugune ütleks lihtsalt, et no ära siis söö (nii palju) või kui söömata ei saa, no ära siis oksenda. Ehk et tõenäoliselt on see raamat suurepäraseks toeks inimesele, kes samuti mõne sõltuvuse käes vaevleb ning sellest välja tulla soovib. Ehk et inimeselt inimesele, just neile mõistetavas keeles.

Aga Aigi keel on ilus. Väga oskuslik sõnakasutus ning kaunid laused. Kirjutatud hingega, ahastusega, põlgusega, väsinult, eufooriliselt, kainelt, kohati segaselt (mis on kindlasti taotluslik).

Lisaks sellele, et sain heita pilgu oma kolleegi käekäigule, sain siiski midagi veel. Mõttepoja - kui palju võib me ümber olla inimesi, kelle sisemine ja välimine mina ei klapi.. Ja kui kohutav ning valus võib see vastuolu neile inimestele endile olla. Nagu Aigi näite puhul.. mitte iial, mitte ii-al-gi ei oleks ma arvanud, et tema sees midagi sellist toimub. Me ümber keerleb igavene maskeraad.. Me lihtsalt ei tea seda. Võib olla ongi muidugi parem..

Ka Jumala käsitlus on mõnus (vot ei tulnud tabavamat sõna:-)). Meis kõigis on ju sisemine tung uskuda kellessegi või millessegi, mis on kõrgem, vägevam, hoidvam.. Kellelt saab jõudu ja armastust. Ometi on tihti tõrge uskuda sellisesse Jumalasse, kelle on loonud me kujutlusse usuõpetuse tunni õpetaja.. Või lendlehti jagavad missionäärid.. Või see pilt, mis on Kaarli kiriku altari kohal. Raske on mõelda Jumalast kui ühest mehest, kes on taevas. Aigi kirjeldatud Jumal aga võiks olla nii mõnelegi päästerõngaks Tema leidmisel.

Kokkuvõtteks. Raamat on loetav. Alguses ajas närvi, enne keskpaika hakkas igav ja siis ühel hetkel ei saanud enam käest. Tekitas omamoodi sõltuvuse ;-) Aga shokolaadi ning küpsiseid selle kõrvale süüa ei saa..

Roy Strider "Minu Mongoolia"

2010-11-03T10:23:00.003+02:00

Eksitav pealkiri. Peaks olema pigem “Mina ja minu ekspruut reisil Mongoolias”.
Selles mõttes sarnaneb Roy lugu pisut Justini “Minu Eestiga”, et suur roll on armastusel. Kui Justinil läks oma kunagise pruudiga hästi, siis Royl väga mitte ja suure osa raamatust täidavad tema mõtisklused ja püüded lahendada ebamäärases seisus suhet.
Ausalt öeldes sai raamatust Mongoolia kohta natuke liiga vähe teada, oleks tahtnud rohkem lugeda mongolite kui rahvuse olemusest, nende tavadest ja elust aga kuna lugu ise oli nii köitev, vaatan sellest puudusest mööda. Autor on hea jutustaja ega lase pinget käest, ükskõik, kas ta räägib oma tunnetest või autoga loksumisest mööda lõputut kõnnumaad.
Võrreldes viimati loetud Gruusiaga tundub Mongoolia külm, tuuline ja kõle. Aga seegi ei seganud. Sarnaselt Gruusia raamatule jäi autorile võõrsil väga südamesse üks hingeke ja see on väga armas sisuliin.
Mulle meeldis väga just mitmete Minu-raamatute puhul häirinud kritiseerimise puudumine. Saame teada, et Mongoolias on mitmeid taunitavaid tavasid ja ebameeldivaid nähtusi aga Strider kirjutab sellest kõigest kuidagi kõrvalseisja pilguga, arvustamata, budistlikult kõigel ebameeldival endast mööda voolata lastes. Ta kõnnib ja vaatab, mõtleb ja mõtestab. Elukogenud ja rahulik rändaja, mitte aktiivne sekeldaja. Sümpaatne.
Neil hetkedel, kui autor mõneks ajaks pruudi unustab ja tegeleb aktiivselt oma sisemaailma asemel välise keskkonna uurimisega, on kole põnev. Näiteks kolistades kloostrites, intervjueerides illegaalseid kullakaevureid või ronides ihuüksi kõrge mäe otsa. See viimane oli tõeline ekstreem. Ja mulle meeldib, et kui juhtuvad ekstreemsused, või muud kummalised, natuke hirmutavad sündmused, püüab ta seda mõtestada, sest miski siin maailmas ei juhtu niisama.
Raamatu puuduseks pean pildimaterjali. Saan aru, et Mongoolia ongi suures osas hallikas maa aga ikkagi oleks tahtnud näha mustvalgete fotode asemel värvilisi. Pühade joonistuste ja rahvuslike mustrite värve, Gobi kõrbe ja mägede tonaalsust.

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

2010-10-28T11:10:00.005+03:00

Alustades heast. Pildimaterjal oli ilus. Mina otsisin Gruusia-raamatust kahte asja: võimast loodust ja põnevaid inimesi. Piltidel saab neist päris hästi aimu. Tasandikuinimestel hakkab süda kiiremini põksuma, kui mäed silmapiiril taeva poole viskuvad. Fotodel on ka toredaid kloostreid, Tbilisi vanalinna juugendlikke majasid ja hulgaliselt põnevaid inimtüüpe võluvatest punapäistest lapsukestest habetunud kavalapilguliste taatideni. Imeilus.
Kahjuks tekstis oli kogu sellele toredusele natuke liiga vähe tähelepanu pühendatud. Raamatust leiab pikki lõike hullumeelsest liiklusest, räämas linnadest, prügihunnikutest ja nõukaaegsest teenindusstiilist, kuid ebaproportsionaalselt vähe looduskirjeldusi ja sümpaatseid inimesi.
Näiteks võib neljal leheküljel lugeda peategelase sekeldustest Gruusia postisüsteemiga aga Raudami “kõige-kõige lemmikumast kohast”, David Gareji kloostrist ja koobastest umbes poolteist lehekülge, pooleks nurinaga ebasobivate jalatsite ja kisavate koolilaste seltskonna üle.
Mulle on Gruusia alati tundunud natuke müstilise riigina, mälestused 10aastase plikana seal suvitamisest on ähmased aga ilusad. Pärast Raudami raamatu lugemist ei jäänud roosadest illusioonidest suurt midagi järele.
Eestlastele meeldivad grusiinlaste külalislahked peod ohtrate toostidega? Äh, tegelikult on nende “külalislahkus lämmatav ja võõrustaja peamiseks eesmärgiks saab külalise murdmine, mis enamasti ka õnnestub”, lk 98.
Meeldivad mäed ja kloostrid? Tore on, aga igal pool vedeleb prügi, kloostris on nunnad rusutud olemisega, mungad viskuvad missa lõppedes koobaskiriku põrandale transis pikali ja totakad turistid peavad sama tegema, lk 79.
Meeldivad tulised gruusia mehed? Kahju küll, aga neil on abielu kõrvalt lõbumajades käimine täiesti tavaline asi, lk 103.
Meeldib Thbilisi juugendlik arhitektuur? Ilus, aga majad on koledasti lagunenud.
Midagi toredat on õnneks ka. Üks nunnu kingsepp, paar tragi gruusia tüdrukut, kaunud rahvalaulud ja salapärane tumedavereline prints. Imelised arbuusid ja muu söök. Nõuka-nostalgilised ekstreemsöögikohad.
Aga ikkagi, üldmuljena tundus, et autor pole väga suutnud lõunamaise kireva, räpaka ja intensiivse elustiiliga ära harjuda. Natuke häirib, kui kirjutaja vaatleb võõra maa elukombeid hämmingu ja nurinaga, et kuidas nad ometi seal niimoodi saavad ning seda nurinat ei tasakaalusta piisavalt rõõm ja vaimustus millegi muu üle, mida see riik pakub. Sama nurin domineeris minu meelest ka sarja Argentiina ja Hispaania raamatutes.
Raamatu lõpus läheb autor vabatahtlikku tööd tegema ühte lastekodusse ja areneb üks ilus kurb lugu. Tobe bürokraatia. Kahju, et...

Vaatan, et teistele on raamat hästi meeldinud, ehk siis oli minus viga.

Jane Austen "Mõistus ja tunded"

2010-10-19T21:51:00.002+03:00

Esmakordselt peaaegu 200 aastat tagasi ehk 1811.a avaldatud romaan "Mõistus ja tunded" käsitleb inglise keskklassi neidude mehelesaamise muresid.
Lugesin raamatut ilma filmi nägemata, seega ei tea, et kas ja mida oleks film juurde andnud. Loomulikult ei ole 200 a vanune armastusromaan (just armastusromaan see minu arvates oli) nii lihtsalt loetav, kui tänapäevased. Samas kui süneveda, siis tegemist on tõesti äärmiselt romantilise ja kirgliku teosega.
Paneb tõsiselt mõtlema, et kuidas küll suudeti niiviisi elada, et keegi nagu midagi ei öelnud, sa pidid teise inimese tunded mingitest ebamäärastest märkidest välja lugema... aga samas kogu ümbritsev kogukond teadis algavast või väidetavast suhtest väga varakult... ja siis tuli suhtes olevatel inimestel käituda juba vastavalt sellele, mida kogukond neilt ootas. Keeruline!
Algul võttis aega, et raamatu keelde ja aega sisse elada, kuid tunnetus oli käes, siis läks väga ladusalt ja oli väga mõnus lugemine!

Khaled Hosseini "Tuhat hiilgavat päikest".

2010-10-13T10:57:00.003+03:00

Afganistani lõputu kodusõja taustal jookseb kahe naise armetu elu lugu. Teavad kõik, et Talibani ajal olid keelatud nii laulmine, televiisorid kui naisel üksi väljas käimine, kodusõjas plahvatavad pommid ja hukkuvad inimesed pole mingi uudis ega koduvägivaldki. Aga kõik see toimub alati nii kaugel, uudistesaadetes näidatavad burkadega naised ning mustahabemelised mehed tunduvad täiesti ebareaalsed. Vähemalt mul pole kunagi tekkinud tunnet, et nende burkade taga on samasugused unistavad, armastavad ja kannatavad naised, nagu meie.
Selles raamatus kattis armastus lõpuks kinni haavad, õudused ja valu. Sõja ja vägivalla vahelt vilksatab teistsugune Afganistan, kuldne, päikeseline, täis rikast kultuuri ja ajalugu. Ja ka naiste masendavas elus on siiski häid inimesi, ilusat pereeelu, hariduse väärtustamist.
Tegelikult on sõda raamatus vast ainult kolmandiku jagu. Armastust, lootust ja sooje tundeid jagub ikka ka. Kurvaks teeb, et vägivald on lõppematu, sõda rändab maailmas ringi ja võib vaid palvetada, et see kunagi, mitte kunagi meie koju enam ei jõuaks.
Kurb seegi, et ehkki sul võib olla kõik, mis õnnelikuks eluks vaja: kodu, pere, armastavad vanemad, andekus, sõbrad… kõik võib pöörduda. Ja kannatustes kirgastumise ja armastuseni jõuda pole antud kaugeltki mitte igaühel. Raamatus õnneks ühel peategelasel läks see korda.
Autor on elanud kaua Afganistanist eemal, nii et raamat on kirjutatud mingis mõttes distantsilt. Võibolla sellepärast ongi see nii valus ja ere. Kirjutamisstiil on realistlik ja samas kohati väga ilus, aga mitte ülepingutatult poeetiline.

Kristel Kriisa "Neetud"

2010-09-03T23:45:00.003+03:00

"Neetud" saavutas 2009.a noorsooromaanivõistlusel 3.koha.
Teose räägib 16-aastasest Mirdist, kes pärast isa surma koos ema ja vennaga väikesest Lõuna-Eesti asulast Tallinnasse kolib. Loomulikult on teoses armastust. Põhiliseks siis Mirdi ja koolidirektori poja Ronani vahel toimuv. Ebaolulised pole aga ka teised noortevahelised suhted.
Peale suhteprobleemide on Kriisa käsitlenud väga mitmeid erinevaid noorte elu puudutavaid küsimus, alates seksist ja alkoholist kuni näiteks vägistamiseni. Teos on väga ladusalt kirjutatud ja seda on raske käest panna. Kuigi sisse on toodud mitmeid noorte probleeme, siis tegelaste puhul puudub pidev negatiivsus ja masendus, vaid pigem on tegemist optimistliku ja veidi õpetliku teosega (samas mitte moraalitsemisega).
Vahepeal lõpetasin noorteromaanide lugemise ära, kuna ei saanud aru, miks selliseid teoseid on vaja, kes ja kellele neid kirjutavad. Kogu see masendus ja negatiivsus... Kriisa romaan oli aga hoopis midagi muud. Minu jaoks väga positiivne leid, mida julgen soovitada!

Margus Karu- Nullpunkt

2010-09-02T10:18:00.001+03:00

Lugesin raamatu läbi ühekorraga. Väga raske oli seda käest ära panna. Lugu on väga soravalat kirjutatud, põnevus püsib terve raamatu vältel. Kui siis ehk lõpp on natuke ... ma ei teagi. Kuidagi kas pealesunnitud või on autoril võhm otsa saanud.

Video ja selle all olevad kommentaarid ütlevad kõik. Millestki väga väga heast on raske kirjutada. Seda peab lihtsalt ise lugema.

Minategelane on noormees, kes läheb keset kooliaastat ühe eliitkooli 11ndasse klassi. Algul tal justkui sujub seal, kuid siis pöörduvad klassikaaslased tema vastu. Ta langeb sotsiaalsel redelil nii madalale kui võimalik.
Samal ajal on tema kodune olukord täiesti väljakannatamatu.
Ühel hetkel saab sellest kõigest tema karikas täis ning...
Õnneks saab minategelane aru, et enesetapp ei ole lahendus, vaid ta lihtsalt peab midagi ette võtma.

Lugu on kirjutatud nii ausate emotsioonidega, et kohati on nii kahju...

Kuid see raamat on heaks näiteks, et piisava püsivusega jõuab igaüks meist välja rabeleda oma lapsepõlveneedusest. Alati on miski võimalus või väljapääs. See raamat peaks olema kooli kohustuslikus kirjanduses. Sest see on kirjutatud koolielust ja peaks andma lootuses olukorras olevale noorele jõudu ja mõistmist, et ise midagi ära tehes on võimalik kõike võita ja kõigest jagu saada.

Cecelia Ahern - P.S. I Love You

2010-08-27T08:43:00.002+03:00

Olete ehk selle-nimelisest hittflmist kuulnud. Raamatust räägitakse ka väga hästi.

Mina küll nutta ei saanud, aga naerda ja kaasa elada küll. Tegu on üsna omapärase looga naisest ja mehest. Eriliseks teeb loo see, et mees on surnud, naine aga õnnetu, sest on kaotanud oma parima sõbra, esimese ja elu armatuse; inimese, kellele ta elas ja hingas ning ei oska nüüd enam kuidagi edasi elada.

Tema abikaasa aga oli ettenägelik ja mõtles välja süsteemi, kuidas aidata oma naisel edasi liikuda ja taas õnnelik olla. Naerda, lõõgastuda, armastada, saavutada tunnustus ja rahulolu oma tööst jne jne jne.

Naine siis hakkab vastumeelselt aga väga järjekindlalt mehe instruktsioone täitma, võideldes pidevalt enda hirmude ning masendusega. See ei ole väga õnnelik lugu, aga ta paistab silma. Siin ei ole suhkruvõõpa ning võltsnaeratusi. Siin on tundeid seinast seina. Hirme. Kohmetust. Naeru. Flirti. Südamlikke hetki ja kõike muud. Aga lugege ise.

Mina lugesin inglise keelset versiooni, aga olen üsna kindel, et suudate ka eestikeelse versiooi välja peilida google'i abiga. Nautige!

Anu Samarüütel-Long "Minu London"

2010-08-19T11:11:00.004+03:00

Juhuslikult, nii nagu need kohtumised ja leiud blogimaailmas juhtuvad, avastasin siinse raamatuklubi. Jäin lugema, hakkas meeldima ja otsustasin ise kah teite sekka tulla. Raamatukoi sai minust suhteliselt hilja, aga nüüd on too paberist bakter mind täiega vallutanud.

Ma läheks hommepäev! Ausöna. Hakkaksin kohe kotti pakkima ja istuksin kasvöi enne kukke ja koitu lennukisse, et taaskord Londonisse lennata. Ja minu reisipagasis oleks kindlasti Anu Samarüütel-Long’i äsjailmunud raamat Londonist. Harvad on need juhud, mil ma pliiatsiga raamatuid täiendama asun, aga “Minu Londoni” lugemisel oli harilik alati körval, et mind huvitavatele paikadele ja pönevatele seikadele jooned alla tömmata. Ja neid jooni tuli palju!

Anu raamatut lugedes oli pidevalt tunne, et könnid mööda Londonit kaaslaseks tagasihoidlik ent asjad-väga-hästi-läbi-möelnud giid. Ja see giid ei alustanud ringkäiku sugugi mitte Buckingham Palace’i eest, vaid hoopis endale südamelähedastest linnasoppidest muutes kuulsa turismimeka koduseks ja elamisväärseks paigaks. Anu viib lugejad sageli Ida-Londonisse (East End) ja seda suure mönuga. Kuna tegu on rahvaste paabli ja boheemlaste magnetiga, siis koguneb kunstiinimesi sinna ohtrasti ja sageli. Anu sönade kohaselt on Ida-Londoni öhk kunstist tiine ja selline öhustik paneb köik inimesed looma ja uusi ideid hauduma. Igast Anu kirjutatud reast öhkub armastust kirjeldatud kantide vastu ja teadupärast pole miski nakkavam kui kellegi siiras enthusiasm.

Lisaks ajaloolisele tööliste ja värskete emigrantide rajoonile Ida-Londonile jalutame koos raamatu autoriga pikemalt Sohos, käime Tate Kunstigaleriis, külastame ohtralt pubisid, söidame puhkusele Cornwalli (Inglismaa edela osas merest uhutud poolsaar), tiirutame kuulsate punaste double decker’itega (kahekordsete bussidega), mönuleme Londoni ohtrates parkides ning teeme pöhjalikumalt tutvust inglise köögiga. Muideks, jutu inglise “kohutavast köögist” teeb Anu kiiresti pihuks ja pörmuks ning peatüki löpus on kasvanud isu köike ise proovida vett suhu toovalt suureks.

Raamatu pöhiteljeks on aga autori kaheaastased öpingud maailma kuulsaimas moekoolis, London Central Saint Martins College’is. Vöib-olla kogemata, vöib-olla kavatsetult, aga lood koolielust on kohati lausa närviköditavalt pönevad. Moetudengid peavad kahe aasta jooksul läbima tösise kadalipu pea kohal range, ootamatu, aeg-ajalt lausa metsiku direktrissi vari. Louise Wilsoni mustas hölstis kuju paneb kooli seinad oma käratustest värisema ning kihutab öpilaste südamed saapasäärde. Ometigi on just see legendaarne naisterahvas kooli selgroog ning vöimsa taseme tagatis. Suur ja jöuline Louise Wilson ning tagasihoidlik ja ülikorralik pöhjamaa moelooja – juba selle suhete duo pärast tasub raaamatut lugeda.

Muideks, köigile neile, kellele meeldib lugedes uut ja huvitavat körva taha panna ning oma kultuuripagasit täita, pakub Anu raamat ohtralt killukesi erinevatest valdkondadest. Mis on Cornwallist turistide magneti teinud? Mis täpselt on cream tea? Kellele kuuluvad köik Inglismaa luiged? Kas caf’ on sama mis kohvik? Kelle raadiosaateid tasub Londoni entusiastil kuulata? Milliseid inglaste kiikse kirjeldavaid raamatuid tasuks poest otsida?

“Minu London” oli mulle ühe vihmase päeva kaaslaseks. Ja hea oligi, et öue ei kippunud, sest raamatut käest panna ma ei tihanud. Kindlasti on oma osa minu enda anglo hullusel ning Londoni vaimustusel. Aga peamisteks pöhjusteks olid kindlasti autori mönus jutulaad, kerge pönevus, ohtrad huvitavad viited ning last but not least, Anu enda suur armastus tolle Thames’i kaldaid ääristava suurlinna vastu!

Justin Petrone- Minu Eesti

2010-08-19T01:30:00.002+03:00

Ma olen kaua oodanud, et see raamat lõpuks minuni jõuaks.
Algul oli mul plaan see endale sünnipäevaks osta, kuid just siis olid kõik raamatupoed sellest tühjad.
Raamatukogust seda raamatut saada pole lootust olnudki, nagu enamusi "Minu" sarja raamatuid. Vahest väga harva satun vaid mõne peale. Muidugi ma pole väga sage raamatukogus käija ka.
Aga paar päeva tagasi nägin raamatut ühe töökaaslase laual ja põhimõtteliselt võtsin selle sealt jõuga. Okey- väike nali. Küsisin ilusti. Töökaaslane oli raamatu toonud lugeda meie firmas töötavale ameeriklasele. Kes muide räägib suurepärast Eesti keelt ning lisaks sellele veel Rootsi keelt ning kui ma ei eksi siis ka Vene keelt. Ise peab ta oma keeleoskust kehvapoolseks. Samas ei oska üks osa meie venekeelsetest töötajatest üldse eesti keelt. Aga mõnel on lihtsalt keelte peale rohkem annet kui teisel. Noormees oli raamatu kiirelt läbi lugenud ja talle oli see meeldinud.

Aga nüüd siis minu muljed raamatust.
Sageli juhtub nii, et kui midagi väga ootad, siis lõpuks selle asja kätte saades on pool võlu kadunud. Või siis on midagi teiste poolt hullult kiidetud ja sa ise avastad, et tegelt see polegi midagi erilist.

Minu Eesti kohta seda öelda ei saa. Mulle meeldis ladus kirjakeel. Ma arvan, et raamat on inglise keeles kirjutatud ja siis Eesti keelde tõlgitud. Vähemalt arutlesin ma sel teemal oma peas mitmeid kordi. Võibolla ma isegi olen sellest kuskilt lugenud, aga võibolla ka mitte. Seega, see on minu arvamus.

Kuna tegelased on ju päris elus ja olen Justini ja Epu blogisid lugenud, siis kartsin, et äkki hakkab see segama. Samas oleksin ma võinud lugeda ükskõik millist teist head armastusromaani kus tegelased on väljamõeldud.
Raamat on äärmiselt romantiline.
Aga mitte ainult. Raamatust võib lugeda Eesti ajaloo kohta natuke näiteks.

Ma oleksin võibolla ise rohkem oodanud teravamaid võrdlusi kahe kultuuri erinevuse kohta, kuigi neid oli küllaga. Aga see, on see tüüpiline Eestlane, keda huvitab, et kuidas ta ikka teistele paistab.

Raamatu esimeses pooles sai rohkem naerda. Minu lemmik koht on see kus Justin esimest korda kanget sinepit sööb. ;)

Kindlasti soovitan raamatut kõigile ja ootan põnevusega järge.
Muide raamatu lõpp on väga põnevaks tehtud.

Häid lugemiselamusi!!

John Steinbeck "Vihakobarad"

2010-08-17T15:22:00.001+03:00

"Vihakobarad" on selles mõttes Peegli sõjaraamatuga ühel lainel, et kujutab samuti inimhulkade kannatusi neist mitteolenevatel põhjustel.
1930. aastatel, nagu ma aru sain, läks Ameerikas lahti suur masstootmine. Oklahomas oli palju väikefarmereid, kelle vanaisad indiaanlastelt kunagi maa ära võtsid ja nemad usinasti harisid viletsa kliima ja vaese elu kiuste oma maisipõlde. Siis aga jäid pideva saagiikalduse tõttu pankadele võlgu, pangad ja suurmaaomanikud said nende maad endale ja polnud enam kasulik vähe tootvaid rentnikke pidada. Tulid suured traktorid, kündsid kõik põllud üles mingite muude põllukultuuride jaoks ning farmeritele öeldi, et kaduge siis kus kurat.
Kuna levisid kuuldused, et Californias on vaja palju puuvilja- ja puuvillakorjajaid, asusid tuhanded koduta jäänud farmerid oma peredega sinnapoole teele. Logude autode, rasedate naiste ja vanuritega, peaaegu ilma rahata, läbi Nevada kõrbe...
Eks nõrgemad surid juba teel ära. Kohalejõudnud aga avastasid, et nendesuguseid on seal ees juba tuhandeid ja sellest tingituna on töötunnihind peaaegu olematu, elada pole kusagil peale hädapäraste laagrite. Nutt ja häda, nälg ja vaesus.
Raamat kirjeldab ühe perekonna rändamist Californiasse. Järelsõna ütleb, et neid kodutuid rändureid oli umbes 300 000...
Kauge ajalugu eks, ja võõras maa. Aga samas nii tuttav! Kuidas meiegi talunikud on kogu aeg võlgu ja on asju, mida pole mõtet toota, sest turuhind on nii madal. Meil mitte ammu ju tulid piimatootjad Toompeale tasuta piima rahvale jagama. Raamatus kirjeldab, kuidas apelsinid ja virsikud mädanesid näljaste laste silme all ära, sest korjata ja müüa polnud neid kasulik.
Kohalike viha emigrantide vastu tuli ka tuttav ette, kusjuures seal oli ju sama maa ja rahvas, kes omavahel kemples.
Steinbecki maa, inimese ja töö kujutamine on natuke Tammsaare sarnane. Maa on tal püha ja inimene selle küljes kõvasti kinni. Mulle meeldis üks peategelasi, perekonna ema, võimas naine, kes kunagi ei kaota lootust, ilmasammas.
Jälle väga haarav raamat aga kohutavalt masendav. Pärast lugemist ei näe enam mõtet viriseda paar senti kallinenud hindade üle...

Juhan Peegel, "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

2010-08-17T14:46:00.003+03:00

Arvasin, et see on kunagiste vene sõjafilmide stiilis isamaaline üllitis, täis nõukogude võitlejate kangelaslikkuse ja rahvaste sõpruse kiituselaulu. Üldse mitte. Väga lihtne ja aus lugu, mida tunneb, mõtleb ja läbi elab noor sõdur kuskil Venemaa kolkas suurtüki järel trampides. Otse vastupidi: mõnes kohas oli juttu represseerimistest Eestis, kohati vene külade troostitusest ja sõja mõttetusest üleüldse.
Peegel kirjutab inimestest ausalt: kui inimene on uhke, ülbe või lihtsalt saamatu, siis võib ta olla nii major kui jooksupoiss, auaste ei loe midagi. Võibolla ainsa ajastu märgina tekkis mul küsimus, miks need ellujääjad tal raamatus peaaegu kõik kolhoosiesimeesteks ja direktoriteks said.
Kohati on väga kurb, kõik see surm, hirm ja kodutusetunne. Kohati on isegi naljakas, vahvaid ütlemisi jätkub.

#Pärtelpoeg kaevas varjendit. Alustas, seisis jalad harkis, kui tuli Saksa miin vilinal ja supsas Pärtelpoja jalge vahelt läbi maa sisse ja ei lõhkenudki. Muidu poleks ei Pärtelpoega ega mõnda teistki enam ja see lugu olekski lõpul. Aga ei, nii kõva tulek oli sellel miinil, et viis Pärtelpojal püksid ära. Sulatõsi, ainult mõni näru jäi veel värvli külge, küljeõmblused ja põlvepealsed jäid alles aga reitevahe oli õhule ja päikesele täitsa valla. "Kõik lapsed suveks maale," ütles Ruudi seda pilti nähes.

#Ongi nõnda, et peale kõikide muude väga raskete ja hirmsate asjade on sõjas veel kaks hirmsat ja rasket asja. Üks on see, kui oled unenäos kodumail. Pole sõda, pole surmasaamist. Sa sööd koduse laua man koduseid toite, ajad kodustega kodust juttu. Ja siis äratab sind mürsuplahvatus või raputab komandör sind ärkvele. Sellist ärkamist ei sooviks kellelegi aga kui palju kordi on selle suure sõja soldatid niimoodi ärganud! Ja kui paljud tuhanded pärast seesugust ärkamist kohe surma läinud.
Teiseks see kui polk läheb lahingusse. Läheb ja vaikib. /............/
Olgugi, et kõik on veel elus ja terved, ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud: nendeks, kes jäävad elama ja nendeks, keda ootab suur vaikus. Kes kuhu kuulub? See küsimärk vajutab suu lukku, teeb närviliseks ja tõredaks, sellest lihtsalt ei suuda üle olla. Jõuaks juba kohale, läheks juba lahti, oleks kõik juba ühel pool...

Arvan, et minu põlvkonnal on lapseeast kaasas suht suur vastumeelsus sõjafilmide vastu. Samas sõjateema on maailmas igikestev.... See raamat paneb kaasa elama ilma filmilike veriste stseenideta. See pole sugugi nii kauge ajalugu, need surmaminejad olid ju meie vanaisad. Meie mehed ja pojad läheksid samamoodi, kuhu kästakse, kui...
Õudne tegelikult.

Mulle väga meeldis, täiesti värskena mõjus keset tänapäeva pseudoprobleeme. Ainus raskus oli mul naisterahvana sõjaterminitega nagu polk või rood, st palju seal inimesi on ja kumb on vingem vend, major või polkovnik jne.

Haruki Murakami - "Kafka on the Shore"/ Kafka mererannal

2010-08-13T15:02:00.001+03:00

See on üks nendest raamatutest, mida võiks lausa mitu korda lugeda, et kõiki Murakami-sama poolt sinna sisse lükitud nüansse märgata ja hinnata. Selles loos, mis hõlmab üht 15aastast poissi Kafka Tamurat, kes tahab saada maailma tugevaimaks 15aastaseks; üht keskealist ullikest meest nimega Nakata, kes kaotas lapsepõlves mälu,;üht mälestustega vanemat daami; noort naist, kes sisimas tunneb ennast paremini mehena ning üht seiklusjanulist veoautojuhti, kes ei armasta pikki lugusid; on mitu erinevat tegevustasandit ja ajavööndit.
Kujunes nii, et Kafka oli mulle kaaslaseks suvistel rongi-, bussi- ja autosõitudel. Raamatu peatükid olid nimelt just sellise hea pikkusega, et ei pidanud põneva koha pealt katki jätma ja järgmisel korral edasi lugedes ei läinud ka miskit kaotsi. Teose enda teemagi puudutas teada-tuntud kognitiivset metafoori life is a journey (elu on tee). Nii oli ka see raamat ja see lugu üks teekond, mis kulmineerus mitte millegi lõppemise vaid hoopis uue algusega.
Murakami-sama oskab luua põnevust, humoorikaid olukordi ja mõnusaid karaktereid., ka kergeid filosoofilisi arutlusi Selles raamatus on kõik see, mis mulle jaapanlaste puhul meeldib (mis puudutab eelkõige meelelahutuse valdkonda). See on selline mõnus natuke ulmeline kiiksuga lugu, mille alatooniks on siiski reaalsus.
Eriti meeldisid mulle Murakami mõttekäigud, mis tulid vahel väga tuttavad ette. Näiteks pole mulle kunagi meeldinud kui mul kästakse kujutada ennast umbes 5 või 10 aasta pärast, sest.. kes teab? Murakami kirjutabki:
I try imagining myself in 40 years time, but it's like trying to picture what lies beyond the universe.
lk 227

Igatahes mina olen oma raamatuostuga rahul :)

Epp Petrone - Kas süda on ümmargune? (2)

2010-06-15T21:24:00.004+03:00

Minu nägemus siis...

Lugesin raamatu põhimõtteliselt jutiga läbi. Oli tõesti tohutult palju infot, aga seekord ei nautinud ma nii väga mitte stiili,vaid sisu. See teksti hüplemine siiski mõjus halvasti ning segadust tekitavalt. Aga mul tekkis tunne. Et tahaks ka... tahaks end kõigest kohe lahti rebida ja seda enam hakkasin tahtma Indiasse. Kohe.

Tekkis tunne, et rebiks seljast riided, seisaks jalad-käed laiali ja hüüaks: elu, tule! Kogu elu oma tõusude ja mõõnadega. Raputa mind lahti argipäevast. Ära lase hirmudel saada võitu. Tahaks riskida ja seigelda, end lõpuni avada, avastada ja haavatavaks muuta/muutuda. Lähtuda sisetundest. Olla sõltuv ja paindlik. Leida tasakaal või avastada oskus leppida paratamatusega. Või hoopis rabeleda ja võidelda oma õnne eest. Elada tunnetes ja tunnetades. Tekkis tõeline tahtmine kirjutada ise teistest sõltumatult oma elu lugu.

Raamat oli täis uskumatute elude kirjeldusi. Paneb mind ennastki kahtlema, kas olen elu jooksul mõne inimesi ebaõiglaselt valelikuks tembeldanud. Raamatu nimest ei saanud ma lõpuni päriselt aru ja ma ei julge anda hinnangut, kas see on hea või halb raamat. See ei mahu lihtsalt sinna tavalise raamatu skaalale, aga ju iga raamat, mis paneb su tõsiselt elu üle mõtisklema, tekitab tugevaid emotsioone ja soove midagi muuta, on siiski hea raamat.

Epp Petrone- Kas süda on ümmargune?

2010-06-10T21:23:00.003+03:00

Olen selle raamatu sünniloost natukene Epu blogi kaudu tuttav. Mitte küll palju, aga mõned seigad tulevad ette. Seega on see justkui mõne vana tuttavaga kohtumine, kus ta räägib sulle oma seiklustest.
Arvan, et see iseloomustab seda raamatut kõige paremini.

Tegelikult on raske uskuda, et see raamat on kellegi mälestus. No minu vaatenurgast. Täie mõistuse juures olev inimene jätab kõik maha ja läheb ühe "hulluga" mööda maailma rändama. Mina poleks Harriga kunagi kaasa läinud isegi mitte lähedal asuvasse poodi. Kuigi tema lugusid oleksin hea meelega kuulanud.
Ja kuna mulle meeldib lugusid kuulata ja lugeda, siis on see raamat just selline, mida lugeda ja saada teada midagi kellegi kohta. Olen pikka aega jälginud Epu tegemisi läbi tema blogi ja seega on ta natukene nagu tuttav ka. See on see blogimise võlu. Hunnik võõraid inimesi peab sind tuttavaks. Nad teavad sinust asju, mida oled kirja pannud.

Raamat ise on tihe. Korraga ei saa palju lugeda. Peab vahepeal hingetõmbepausi võtma, raamatu kõrvale panema ja muid asju tegema.
Mõne aja pärast tahaks ikkagi edasi lugeda. Ja lugeda on palju. Oi kui palju. Osa raamatust tundub täieliku väljamõeldisena, kuid elu on näidanud, et mõtle midagi välja ja tegelikult on keegi selle läbi elanud. Nii hea kui halva.

See on raamat mis jääb kummitama.

Märkus: Raamat on saadetud www.raamatuklubi.blogspot.com liikmetele lugemiseks Petrone Prindi poolt. Minul oli au olla esimene lugeja. Kõik siinsed blogijad, palun võtke minuga ühendust, et saaksin kordineerida raamatu edasiliikumist. simplema7@hotmail.com

Alona Kimhi „Kuuvarjutus. Õudulaul ehk Mor Alkabetsi äpardunud võõrutus.“

2010-06-04T10:40:00.000+03:00

Kogumiku esimeses loos on kirjanik tänu oma sorava stiilile ning sarkastilise huumorisoonele suutnud veenvalt edasi anda üheksa-aastase tüdruku maailma. Pärast isa surma võtab minategelane vastu tähtsa otsuse — ta peab vastutama ema õnne eest. Ta võtab seda nii tõsiselt, et kannatab ära kõik kasuisa püüdlused teda õpetada, kuigi mitte miski ei häiri teda rohkem viimase ponnistustest. Ema ongi lapse tubliduse pärast õnnelik. Ilmselt mõistavad kõik, kellel on olnud kasuisa, peategelase tundeid.
Humoorikas stiil jätkub ka teises loos, mis räägib noore naise vaatenurgast naiseks olemisest moodsas maailmas. Peategelane kannatab buliimia käes ning otsustab end sellest haigusest võõrutada. Juttu lugedes jääb mulje, et selle sammu juures on tegu eelkõige maineküsimuse, mitte enda tervisega: maine loeb kangelanna jaoks üleüldse palju, nii on tema jaoks väga oluline on jätta endast õnneliku inimese mulje. Võõrutus äpardub ning loomulikult on selles süüdi homodest moedisanerid, algkooliõpetajad, mehed, naised, MTV, paljud teised. Või siiski peategelane ise – uut tüüpi naine - kes kõikidest püüetest hoolimata on lasknud suurel voolul end kaasa kiskuda?
Kui esimene novell on oma humoorikas-sarkastilis stiiliga äärmiselt kaasahaarav ja nauditav, siis teises novellis varjutab teemakäsitlust veidike vulgaarne, kohati labane eneseväljendus. Tundub nagu oleks intelligentsele edukale noorele naisele selline väljendusviis kohustuslik, et mõjuda veenvalt.
Sellest hoolimata on Kimhi kaks novelli justkui maitsemeeli kõditav eelroog, mis tekitab tühjakõhutunde ja soovi veel lugeda.

Mihkel Raud- Sinine on sinu taevas

2010-06-03T08:47:00.002+03:00

Täiesti vapustav raamat.
Ma sain selle raamatu nädalaks inimese käest, kellele see raamat üldse ei meeldinud.
Võtsin raamatu kätte ja enam käest ära panna ei suutnud.
Olen märganud, et lugedes on aru saada, mis on kirja pandud ühe hooga ja mille kallal on vaeva nähtud. Igal raamatul ja lool on oma rütm. Selle raamatu rütm oli kiire ja ladus.
Tundus, nagu oleks raamat kirja pandud ühe hingetõmbega.
See, kuidas raamat oli üles ehitatud, kuidas lood põimusid ja kõik lõpuks selgeks sai oli vaimustav. Kogu aeg ootasid ja püüdsid mõistatada, et mis edasi saab. No, siis kui selleks aega jagus.
Mihkel Raua äärmiselt ladus keelekasutus on ainult kasuks.
Loomulikult peab kiitma Raua julget mõttelendu. Vandenõuteoreetikud oleksid vaimustuses.
Muidugi tekitab raamat küsimusi, et see on ju ilukirjanduslik teos, aga kuidas need asjad ikka päriselt on.
Kujutan ette, et on olemas inimesi, kes võivad seal kirjutatut võtta tõena...
Aga mis ja kus see tõde on?
Soovitan raamatut kõigile, kellele meeldib väike teravus, põnevus ja vandenõuteooriad.
Arvan, et Raua raamat on kui eriline õhtusöök. Selline, kus laual on asjad, mida sa igapäevaselt ei söö. Kõik on ahvatlev, aga proovimisel osutub nii mõnigi asi kibedaks, maitsetuks või sinu jaoks täiesti vastikuks. Kuid lõppkokkuvõttes saad sa sellest kõigest täiesti unustamatu kogemuse, mida meenutad veel pikka aega.
Ma ei hakka siia stiilinäidet panema, kuna ma ei suuda valida oma lemmik kohti. Neid on liiga palju. Ma ei saaks ju praktiliselt kogu raamatut ümber kirjutada...

Fantastilist lugemiselamust!

Stephenie Meyer- Päikesevarjutus

2010-05-16T23:44:00.003+03:00

Esimene raamat sarjast, mis ma endale ostsin. Miks just kolmas?
Tegelikult on mul lõpuni lugemata hoopis teine raamat, aga ma olen filmi näinud ja aega selle väikse asjaga on, eks.
Kolmas raamat sellepärast, et teised tahavad teada mis edasi saab. Kahte filmi oleme me näinud ega jõua kolmandat ära oodata. Treiler on meil vaadatud ja kõik muu ka.

Aga raamatust.
Loomulikult saaga kolmas osa ja põnevus püsib. Jacob-Bella-Edward armukolmnurk on eriti teravalt käsile võetud ja lõpuks pannakse priivile vaese inimlapse süda. Mida teha, kui sa armastad kahte meest. Ja kõigele tagatipuks üritab üks kuri mõrd sind tappa, sest sinu peika tappis tema peika..

See siis lühikokkuvõte raamatust.
Tegelikult olen ma eestikeelses tõlkes seekord juba natuke pettunud. Olles lugenud esimest raamatut nii eesti kui inglise keelsena ei tundunud vahe niiväga suur, aga seekord pean ma kahjuks tõdema, et tõlkija on natuke ülejala lasknud. Mitte olulistes asjades, aga just sõnakasutuses. Vähemalt mulle tundub sedasi. Ingliskeelset raamatut lugedes tekkisid minu sõnavarasse kaks uut sõna; murmured ja mumbeled. Mõlemad fantastiliselt ilusa kõlaga sõnad, mis on eesti keeles kahjuks kuidagi hoopis lahjemad ja igavamad.

Aga see selleks. Raamat on ikkagi põnev, ladusalt kirjutatud, kaasakiskuv ja romantiline. Ma loen seda sarja ja vaatan filme justnimelt romantika pärast. Selle esimese armastuse suure ja sügava tunde pärast. Selle pärast, mida ma mäletan, et ma olen kunagi tundnud. Nüüd on sellest vaid igatsus alles. Nõme oleks ju oma maailma parima elukaaslase kõrvalt kellessegi ära armuda. See tekitaks liialt probleeme, aga lugedes seda kõike on hea seda uuesti läbi elada.

Ma armastan olla armunud.

Kui rääkida filmist ja raamatust siis ma ei suuda filmis mängivaid näitlejaid endale ette kujutada raamatut lugedes. Nad pole just mu lemmikud. Mul ausalt-öeldes puudub isegi kujutluspilt neist.

Ja siis kõigile neile, kes arvavad, et see raamat on igav ja läila ja lapselik ja ma ei tea mida veel. Inimesed!! Kas te teate mis tunne on olla armunud?!?!
Mul on neile kohe olemas küsimus, et kas te tõesti ei mäleta enam seda tunnet? Või kas on tõesti olemas inimesi, kes pole seda tunnet kunagi tundnud?

Aga samas.. inimesed on erinevad ja nende maitsed ja eelistused on erinevad. Soovitan raamatut kõikidele lootusetutele romantikutele. Loomulikult alles pärast seda, kui kaks esimest raamatut on läbi loetud.

Margaret Moore- Minu isanda soovil

2010-04-25T21:01:00.002+03:00

Ma armastan ajaloolisi armastusromaane. Eriti neid, mis on väga hästi kirjutatud.
Kõigepealt pean kiitma autorit, et kodutöö on tehtud. Ajastiku söök, riietus, olustikukirjeldused.

Kuid loo juurde. Alguses on tunda, et ei saa kuidagi vedama ja raamat tundub isegi natuke igav. Kuid siis läheb järjest põnevamaks. Peategelasi ei jäeta eriti üksi ning paari nädala jooksul toimunud sündmuseid on kirjeldatud nii elavalt, et kohatu tunned kuidas ise seiklustes osaled.
Põnevuse puudumise üle ei saa ka kurta. Lisaks õukonnaintriigidele ja armumisele on loos kuninga vastu suunatud vanenõu. Ja loomulikult selgub kõik alles lõpus.

Leedi Adelide on lubanud, et ei abiellu mitte kunagi. Ta on koos oma kahe õega selle vande andnud peale oma türannist isa surma. Isa oli lubanud tüdrukud anda mehele, eks maksavad nende eest rohkem, ning kui peigmehe kandidaadid soovivad kaupa enne proovida, siis rebib ta neil isiklikult riided seljast.

Adelide, kes on jäänud ilma vanemateta, läheb õukonda, et seal kuninga kaitsealusena tagada turvalisus nii endale kui oma õdedele. Ta mängib peenet mängu, et hoida eemal kõik vallalised mehed. Samas on ka kuningal soov temaga sängi jagada, sest ta on vieldamatult kõige kaunim naine kogu õukonnas. Ta ise peab oma säravat ilu, mida teised daamid kadetsevad, koormaks.

Kõik toimib kuni seltskonda saabub kaunis rüütel. Rüütel, kes on kaotanud lahingu ning pikalt vangis istunud. Rüütel, kellele on olulised au ja sõnapidamine.
Mehe unistuses on abielu naisega, keda ta tõeliselt armastab. Tema isa suhtus naistesse hullemini kui koertesse ning kasutas neid oma suva järgi.

Kuid selleks, et päästa oma poolvenda vangist, peab ta leidma rikka pärijanna, kellega abielluda, et saada kokku raha oma venna väljalunastamiseks.

Kuigi leedy Adelide ei tundu olevat eriti varakas, on ka temal omad saladused.
Sündmused sunnivad kahte peategelast teineteise poole. Juhused ja seltskonna keelepeks sunnivad neid vastu võtma otsuseid, mis näiliselt on mõlemale vastumeelt.

Mai Loog- Minu Tai

2010-04-25T11:13:00.002+03:00

Tai on minu jaoks koht, kuhu ma pole kunagi eriti igatsenud reisida. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuigi enamus neist on eelarvamuslikud.

Sellest kõigest sain ma aru Minu Taid lugedes. Olles läbi lugenud vaaid esimese viiendiku teatasin ma, et tahan sinna elama minna! Tõsiselt ka. Mitte üksi turistina, vaid elama. Raamatu autor tõsiselt armastab seda maad. Sest mina juba armastan seda maad. Lugedes tekib lihtne ja mõnus tunne. Midagi sellist mis on kuskil muinasjutus. Seal on kõik lahe, muretu, Sanukk maak maak (väga väga lõbus).

Tegelikult ma muidugi ei lähe sinna veel niipea, kuid on hea lugeda ja unistada.

Soovitaksin raamatut lugeda kindlasti neil, kes Taisse reisile lähevad. Just enne reisile minekut.
Ja kui sa ei tea kuhu järgmise puhkuse ajal minna, siis loe seda raamatut ja tahad Taisse.

Lihtsal ja kergel moel on kirjeldatud kohalikke tavasid, poliitilisi olukordi ja ajalugu.

Vikas Swarup - Rentslimiljonär

2010-03-04T21:20:00.002+02:00

Kõiepealt pean mainima, et mina vaatasin enne filmi ja ka selles on möödas umbes aasta ning mu mälestused hägused, aga sellegipoolest tundub mulle, et raamat ja film on mõlemad väga head, aga üsna erinevad. Sisuliselt. Kusjuures asja teeb naljakaks see, et tundub, et ka sisu on võrreldes esimese trükiga (nime "Miljardimäng" all) muutunud, vähemalt mu sõbranna mäletamist mööda.

Lugu ise on siis sellest, kuidas puruvaene India kelner võtab osa miljardimängust (sarnane meie miljonimängule)ja võidab selle õnne abil. Ometi ei usu keegi, et ta mängis ausalt, sest harimatu kaheksateistkümneaastane orb ei saa ju ometi olla targem kõigist tema eelkäijatest. Või saab? Samuti ei plaaninud tegelikult saate produtsendid nii pea kui üldse kunagi sellist tohutut summat välja maksta - neil ei olegi seda - ja on vaja iga hinna eest poiss petiseks tunnistada, mistõttu teda piinatakse äraostetud võimude abiga armutult, kuni ta saab võimaluse noorele naisadvokaadile jutustada oma elulugu ning seeläbi näidata, et ta tõesti teadis vastuseid neile konkreetsetele 12 küsimusele, mis talle rekordvõidu tõid.

Tema lugu on tõeliselt kurb ja kaasahaarav, täis tohutut vaesust, ebavõrdust ning ignorantsi; samas ka tõelist headust ja hoolivust ning raamatust kerkib esile üsna omapäraseid mõtteid, mida ma veel edaspidigi analüüsida tahaksin ka hiljem ka teile tutvustan.

Lihtsalt üks iseloomulik koht:
"Tema on kogu kambas kõige hullem, lühike karvane mees, kes lehkab naha järele ja närib päev otsa paan'i. Tal on kaelas kaks jämedat kuldketti, mis kõlisevad, kui ta astub, ja käes on tal lühike bambuskepp, millega ta nüpeldama kukub, kui tal selline tuju tuleb. Sosistatakse, et ta kutsub hilisõhtul poisse enda tuppa, kuid keegi ei taha sellest pikemalt rääkida. Me tahame rääkida toredatest asjadest. Nagu võimalusest igal õhtul kaks tundi ühistoas televiisorit vaadata. Me koguneme kahekümne ühe tollise Dyanora televiisori ette kobarasse ja vaatame 5. kanalilt india filmilaule ja Doordashanist keskklassi seebioopereid. Iseäranis meeldib meile pühapäeviti filme vaadata.
Need filmid räägivad fantaasiamaailmast. Maailmast, kus lastel on ema ja isa ja sünnipäevad. Maailmast, kus elatakse hiiglasuurtes majades, sõidetakse hiiglasuurte autodega ja saadakse hiiglasuuri kingitusi. Me vaatasime seda fantaasiamaailma, kuid ei lasknud end iial sellest lummata. Me teadsime, et meie ei saa kunagi elada nagu Amitabh Bachchan või Shahrukh Khan. Kõige rohkem võisime pürgida selle poole, et saada üheks nende seast, kes meid oma võimu all hoidsid. Nii et kui õpetaja meilt küsis: "Kelleks te tahate saada, kui suureks kasvate?", ei öelnud keegi, et lenduriks või ministriks või pankuriks või näitlejaks. Me ütlesime, et kokaks või koristajaks või spordiõpetajaks või parimal juhul juhatajaks. Alaealiste Kodu alandas meid meie eneste silmis."
-lk 66-67

"Kuid nähes, kuidas need rikkad kolledžipoisid loobivad raha, nagu oleks see tühipaljas paber, vaevab mind täiesti uudne küündimatusetunne. Vastuolu minu enese ebatäiusliku eluga teeb mulle lausa füüsilist valu. Pole üllatav, et mu näljatunne lihtsalt kärbub ja hääbub, hoolimata sellest, et mu ees laual on kuhjade viisi ahvatlevaid roogi. Siis taipan, et olen muutunud. Ja ma arutan, mis tunne on, kui sul pole ühtegi soovi, sest need kõik on rahuldatud, rahaga lämmatatud veel enne, kui need jõuaksid sündida. Kas soovideta elu on väga soovitav? Ja kas soovivaegus on parem kui puruvaesus?"
lk 219-220

"Ma taipasin juba ammu, et unistustel on võim vaid sinu enda vaimu üle, kuid rahaga sa saad võimu teiste vaimu üle."
-lk 266

John Grogan - Marley ja mina

2010-02-24T16:29:00.002+02:00

Selle raamatu põhjal on valminud ka üliedukas film, mida hiljuti Eestiski näidati.

Niisiis see on lugu ühest pöörasest koerast ja tema perest; sellest, kuidas paljude meelest kõigest üks tüütu koerlane aitas kahel noorel inimesel ja hiljem ka kolmel väiksel inimesel pereks kasvada. Ta oli küll tohutult destruktiivne, aga samas väga oluline pereliige, kelle plussid omanike sõnul kaalusid kõvasti üle tema tõttu tekkinud lisa raha- ja närvikulud.

Soovitan nii filmi kui raamatut. Mõlemad põhinevad tõsielul. Ja mõlemad on hästi südamlikud. Ja nutused. Ja naermapurskamiseni naljakad. Ma olen vist koeraraamatute fänn.

Taas lemmikkohad:
"Me ei suutnud oma Allahinnatud Koerale nime paneku osas üksmeelele jõuda. Jenny tegi maatasa minu variandid ja mina tema omad. Lahingu kõrghetk saabus hommikul enne tööle minekut.
"Chelsea?" pärisin. "See on tõeline beibe-nimi. Meessoost koera Chelsea nimega tapmine on lubamatu."
"Põrgut ta sellest hoolib," ütles Jenny.
"Hunter," pakkusin välja. "Hunter sobib ideaalselt."
"Hunter? Sa teed vist nalja. Oled sa mõni matšomees või sportlane või mis? Liiga maskuliinne. Pealegi pole sa kogu oma elu jooksul kordagi jahil käinud."
"Ta on meessoost," väitsin põlema minnes. "Ta peabki olema maskuliinne. Ära mõtlegi muuta oma etteastet feministlikuks jutluseks."
Olukord läks aina hullemaks. Võtsin poksikindad käest. Taibanud, et Jenny valmistub vasturünnakuks, üritasin kiiresti ta tähelepanu veel kord oma lemmikvariandile juhtida. "Mis sul Louie vastu on?"
"Mitte midagi, kui tegu oleks bensiinijaama teenindajaga," nähvas ta vastuseks."
- lk 24

"Kui me paari minuti pärast koju jõudsime, tuli Jenny uksele ning Marley paiskus uksest välja, et teda tervitada. "Meil on sulle väike üllatus," laususin. Aga kui käe tagaistmele lillekimbu järele sirutasin, tabas mind üllatus. Kimbus olid olnu valged karikakrad, kollased krüsanteemid, erinevat sorti liiliad ning erepunased nelgid. Nüüd aga olid nelgid jäljetult kadunud. Istet veidi lähemalt uurinud, avastasin hunniku peadeta varsi, mille otsas alles mõni minut varem olid olnud õied. Kõik ülejäänud lilled olid paigas. Põrnitsesin Marleyt, kes tantsiskles ringi, justkui kandideeriks "Soul Train'i". "Minu juurde!" karjusin talle. Kui ma viimaks ta kinni püüdsin ja lõuad lahti kangutasin, leidsin sealt otsesed süütõendid. Sügaval suuõõnes, alalõualuu sügavas sopis, oli peidus üksainus punane nelk - nagu närimistubaka nutsakas. Ülejäänud õied olid ilmselt luugist alla libisenud. Olin valmis teda mõrvama."
- lk 74

"Marley ei hoolinud ametlikust tutvustamistseremooniast. Põrganud hooga vastu puudlit, surus ta nina pikema jututa otse ta jalge vahele. Arvatavasti tähendas see isase looma küsimust: "Käite siin sageli?"
Kui Marley oli puudli günekoloogilise kontrolli lõpetanud, suutis Jenny ta viimaks tagasi oma kohale lohistada."
- 78

Jällegi, ma veetsin enamuse selle raamatu lugemise ajast naerust kõõksudes, aga liiga tüütu oleks kõiki superkohti siia ümber trükkida ja las üht-teist jääb ka teile avastada.

Tarvo Nõmm - Minu Island

2010-02-24T16:11:00.004+02:00

Minu jaoks oli ta Minu-sarja raamatutest enim selline, mis kiskus ka sinna riiki. Tore on ju lugeda, et keegi võttis julguse kokku ja kolis Moldaaviasse või saab karmi kooli Argentiinas, aga millegipärast just see vähemalt sama kehva kliimaga Island hakkas enim enda poole tõmbama. Ma lihtsalt tahaksin oma silamga näha laavat ja vulkaane ja geisreid, eriti neid koobastes asuvaid ujumiskohti ja maa sees leiva küpsetamist ja taaskord vapustavaid koski ning liustikke ning üldse - kuidas oleks elada kohas, kus maa pidevalt kümme korda ikka päevas väriseb ning kõik kohad on maalõhesid ning aurupahvakuid täis. Ma ei suuda seda siiani päriselt ette kujutada, kuigi Tarvo Nõmm andis oma parima.

Ka stiililiselt pole raamatul viga. Hiljem kirjutan välja mõned oma lemmikkohad. Ainus, mis jäi häirivaks, oli see, kuidas peaaegu kõik peatükid rääkisid sellest, kuidas autorile tuli jälle mõni külaline Eestist ja nad koos Islandile järjekordse ringi peale tegid. Ehk oleks andnud kudiagi huvtiavamalt serveerida...

Niisiis lemmikkohad:

"Võtan ruttu kaamera ja hakkan filmima. Raivo hüppab vette ja ma proovin pilti teravustada.
"Kurat, siin pole ju põhja olemaski!" hüüab Raivo veest.
Samal ajal olen mina saanud pildi teravaks ning suunanud selle Raivole... Kohe märkan, et tema selja tagant tõuseb veest veel kellegi pea. Esimese ehmatusega ei saa ma aru - mingi kiilakas veel vette roninud? Siis aga taipan, et tegemist on hülgega, kes tuli ilmselt veepinnale vaatama, et kes see imelik siin siblib vees. Ei käida ju siinkandis meres ujumas ning ega hülged ole varem sellist elukat vees näinud."
- lk 26

""Aga tead, mis tunne oli Tallinnas maandudes? AInult minu pärast oli öösel välja aetud toll ja piirivalve ning mina tulin, vaid kaks kätt taskus. Sa ei kujuta ette, kui pahaste nägudega nad olid. Keegi oli keset ööd tulnud nende und segama," ei suuda Mait imestada oma kummalise reisi üle.
Ma ei ole veel tõtanud peeglist oma nägu vaatama, kui Mait mulle kell kolm öösel helistas, selleks, et öelda, kui pahaste nägudega piirivalvurid Tallinna lennujaamas on.
Pärast kõne lõppu ei tule aga kohe und ning lähen ja vaatan end peeglist. Sobiksin vist sel hetkel kah piirivalvesse."
- lk 221-222

Neid kohti, mis mulle meeldisid, on tegelikult palju, aga ma ei suuda neid enamuses enam üles leida, kahjuks.

Stephenie Meyer- Videvik

2010-01-10T11:26:00.003+02:00

Minu Videviku saaga sai alguse mõned kuud tagasi.
Kõigepealt muidugi meediakajastused ja minu totaalne eelarvamus ja mõistmatus, et mida selles kõiges head saab olla.
Edasi tuli minu 9 aastane laps, kes järjekindlalt rääkis Twilight filmist ja mina pidasin seda mingiks õudukaks. Siis täiesti juhuslikult sattusin ma filmi vaatama. Edasi ei olnud midagi mõelda. Filmi teine osa sai ka vaadatud ja siis oli vaja ju teada mis edasi saab. Niisiis, kuna kohe olid kättesaadavad vaid ingliskeelsed raamatud, asusin lugema kolmandat ja neljandat osa ning loetud sai ka poolikuks jäänud viies osa.
Eile õnnestus mul raamatukogust saada eestikeelne Videvik (saaga esimene osa). 12 tundi lugemist ja ...

Raamatus.
Esiteks on raamat väga mõnusalt kirjutatud ja tõlge on samuti väga hea. Seega lugemine on lihtne ja mõnus.
Loo mõte on lihtne ja üldsegi mitte uudne. Keelatud armastus.
Kuid armastus on armastus. Olen lugenud paljusid arvamusi mis liigitavad selle loo lihtsakoeliseks ja igavaks. Mina arvan, et armastus ei ole kunagi igav. Videvikus saab alguse armastuslugu, mis ei ole lihtne, mis toob mõlemale poolele seiklusi ja olenemata kõigest see armastus kestab.
Paljud inimesed mäletavad oma esimest armastust? Seda, kui uus ja hirmutav kõik oli. Millised tunded sind valdasid ja mille kõigega pidid sa ühel päeval ilma ettehoitamata hakkama saama.
Esimene puudutus ja esimene suudlus. Sellel kõigel on suur tähendus ja see on eriline. See kuidas sul jääb hing kinni üksnes Tema lähedusest ning kuidas miski muu enam ei loe.

Kõik, kes suudavad neid tundeid meenutada ja elada tänu peategelastele seda uuesti läbi- see raamat on teile. Tuleb lihtsalt eelarvamused kõrvale visata, unustada lihtsalt hetkeks kogu muu maailm ning minna kaasa autori fantaasialennuga. See pole üldse paha. Sügavamaid mõtteid otsijad peavad muidugi pettuma, kuid neile on omad raamatud.

Selles raamatus on teineteisest hoolimist.

"Kuidas ma saan edasi elada, kui see kõik on minu süü? Ükski teist ei tohiks minu pärast oma eluga riskida..."
"Bella, Bella, Lõpeta," segas Jasper vahele, tema sõnad nii kiiresti voolamas, et neid oli raske mõista. "Sa muretsed valede asjade pärast, Bella. Usu mind- mitte ükski meist ei ole ohus. Sa oled niigi suure pinge all, ära koorma end tarbetute muredega. Kuula mind!" käskis ta, sest olin pea kõrvale pööranud. "Meie pere on tugev. Meie ainus hirm on kaotada sind."
"Aga miks te peaksite..."
Seekord segas vahele alice ning silitas külma sõrmega mu põske. "Edward on juba peaaegu terve sajandi üksi olnud. Nüüd leidis ta sinu. Sina ei näe neid muutusi, mida näeme meie, kes me oleme temaga nii kaua koos olnud. Kas arvad, et keegi meist tahaks talle järgmise saja aasta jooksul silma vaadata, kui ta sinu kaotab?"

Maria Kupinskaja - Minu Alaska

2009-12-03T14:53:00.004+02:00

Jälle kord pean tunnistama, et Eppu minu-sarja on kokku kogunenud/kogutud tõelised pärlid. Juba peale kolme-nelja esimese lehekülje läbilugemist, oli mulle selge, et see saab olla ainult üks tõeliselt hea raamat. Jälle stiili pärast eelkõige. Ma olen ju stiiligurmaan. Mu nimekaim on tõeliselt originaalne ja suutis teha minu jaoks huvitavaks maa, mille suhtes seni ükskõikne olnud olen. Ja tõenäoliselt olen edaspidi ka, sest seal on külm. Aga vähemalt korraks... haaras ta seiklus mu endasse.

See, kuidas ta räägib tõelistes ekstreemtingimustes elamisest või kirjeldab erinevaid kohti ja inimesi. Minu jaoks igavaid numbrilisi näitajaid tasakaalustavad mahlakad, kuid vägagi arusaadavad võrdlused, mille peale keegi teine ei tuleks. Aga minu stiil pole tema oma kõrval midagi. Seega lisan vaid ühe pika-pika katkendi.

Vahel võtavad meie rakendamisprotseduurid korraliku käsikähmluse mõõdu: mina surun põlvede vahele lükatud koera jalgadega kokku, et luua kahe sekundi pikkune "rabelemispaus", tema aga püüab samal ajal oma kelgusõidu-rõõmu terve maailmaga jagada. Mul on vaja kõigest kaks sekundit, vahel isegi vähem, et lükata rakmed rabelevale loomale pähe, kuid nende sekundite leidmine võtab vahel minuteid. Ilma naljata.

Kui rakmekimp õnnelikult kaelas, järgneb protseduuri valusaim osa: ikka veel põlvi kokku surudes kummardun ma õnneliku sabaliputaja kohale, haaran mõne esikäpa ja suunan seda osavalt rakmevõrgustiku õigesse avausse. Koerte jaoks on see ideaalne aeg minu näo ja kõrvadega tutvumiseks.

"Oo jee, ta nägu on siinsamas! Ma tahan teda limpsida! Ma saan teda limpsida! Oo, ma olen nii rõõmus, ma olen nii rõõmus (limps-limps), me läheme jooksma, onju, me läheme jooksma?" annab looma kehakeel kogu vajaliku informatsiooni ja mina püüan nägu eemale pöörates rakendamisega ühele poole saada.

Üldarvestuses olen võitjapositsioonil - alati ja ilmeksimatult! - mina, sest sellist koera, kes jääkski ette rakendamata, minu uhkus ei aktepteeri. Samas tuleb tunnistada, et vahel saab vastane finaalikaotusele vaatamata ilusaid stiilipunkte, sest mõnikord lahkun ma poksiringist laubale löödud muhuga või natuke üles paistetanud ninaga - nende kalduvus koonudega ringi vehkida ei tõota head, kui minu nägu on sealsamas kõrval. Kahe konkreetse isendi puhul, vennad Vern ja Elvis, olen ma rakmetesse panemist suisa vältima hakanud, sest meie igahommikused võitlused lõppevad ALATI vastase stiilipunktide ja kohtunike aplausiga. Ei, need ei ole teps mitte Vern ja Elvis, kes verevalumeid saavad.

Nende omanikul Randyl ei jää muud üle, kui ainult naerda, et meie hommikused rakendamised algavad minupoolse hüüdega: "Randy, vennad ebanormaalsed võtad täna sina!"

- lk 75-76

Madis Jürgen- Kõik puha omad joped

2009-11-24T18:56:00.002+02:00

See on ajakirjanik Madis Jürgeni avaldatud artiklitest kokku pandud raamat.
Ma ei ole mitte kunagi ühtegi tema kirjutatud artiklid lugenud. Ja ma olen väga paljust ilma jäänud.
Need portreed, neist erilsitest, kuid samas täiesti tavalistest inimestest on väga erilised. See on raamat, mille ma endale kindlasti koju ostan.
Ma arvan, et ajakirjandus peakski olema selline. Lihtne, aus ja tavalsitest inimestest. Need on lood, mida ma tahan lugeda. Need lood on ausad, avali hingega ja teinekord ei olegi sõnadel väga suurt tähtsust. Pildid lugude juures jutustavad teinekord palju enam.
Soovitan seda raamatut kõigile.

Maire Aunaste- Viis aastat peidus

2009-11-24T18:44:00.002+02:00

Raamat räägib sellest, kuidas Maire Aunaste elas viis aastat Ameerikas.
Tema alu polnud seal kerge, kuigi meenutust sellest on kerge ja lihtne lugeda.
Raamatus pole tunda kibestumist, kuid on tunda, et kerge tal seal polnud. Lugusid rääkides võib asjad teha kas ilusamaks või koledamaks. Mulle tundub, et autor on oma lugu jutustanud sellises kergemas võtmes ja ta võtab seda perioodi elust kui kogemust.
Mina ei oleks hakkama saanud. ma oleks esimese lennuki peale istunud ja tagasi tulnud. Tulnud tagasi oma positsiooni, kindla sissetuleku ja lähedaste juurde.

Autor kohtus Ameerikas väga värvikate inimestega. Ajakirjanikule omaselt on ta toonud välja nii nende tausta, kui iseloomu ja on oma kirjeldustes piisavalt põhjalik, et manada neist pilt.

Kui paljuski on Ameerikast jäänud kuvand, kui kõigi võimaluste maast, siis ma kahtlesin selles kuni selle kohani, kus autor rääkis 72 aastase Ukrainlase Aleksei loo.
See, kuidas vana ja haige mees teeb tööd, et oma pere toita. Need närused dollarid, mis ta teenib kahes vahetuses nõudepesijana töötades on tema jaoks suur raha.

See raamat on justkui Maire aunaste viie aastane ajakirjanikutöö. Ta on vaadelnud inimesi ja need lood siia kirja pannud. Selle kõige taustal tema enda lugu. Lugu, mis pole glamuurne ja on täis rasket tööd.

Andrus Kivirähk - Mees, kes teadis ussisõnu

2009-11-16T18:04:00.002+02:00

Mäletan, et kunagi meeldis mulle Rehepapp hullult, aga enam ei mäleta sellest suurt midagi. Kahjuks. Nüüd siis jõudsin tema teise tähtteoseni, mida siin korra ennegi arvutatud on. Meelega ei loe vana arvustust üle, et sisse satuks rohkem omi ja vähem võõraid mõtteid, aga kui on kordusi vms, siis äre pange pahaks.

Minu meelest saab selle raamatu mõtte kokku võtta kahe sõnaga, mida ka lõpuks 294. leheküljelt välja toodi - moodne lollus.

Alati on olnud mõni usk või miski muu, mida massipsühhoosi abil levitatakse. Mitte seepärast, et ta oleks eriliselt hea, vaid seepärast, et teised arvavad/teevad ka nii.

Ja alati on olnud inimesi, kel on erilisi võimeid ja inimesi, kellel ei ole. Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes teeskleb, et neil on võimed, et saada teised tegema seda, mida nemad tahavad. Selle kohta on ka olemas eraldi sõna - manipulatsioon.

Ja alati on õnneks säilinud ka mõningad sellised inimesed, kes suudavad kainest mõistusest kinni hoida ega karda massist erineda. Isegi, kui see põhjustab neile ebamugavust ja kannatusi. Ja vahel neil õnnestub maailma muuta, vahel mitte. Vähemalt on nad üritanud ja enda vastu ausad olnud.

Mulle üldiselt ei meeldi ulme, aga sellises rahvamuistendlikus variandis oli see vägagi söödav. Ja nii naljakas oli tõmmata paralleele tänapäeva maailmaga.

Huvitav oli ka kohata seal asju, mida tänapäeval tabuks peetakse - igasugused toore liha söömise ja meeste maha löömise jutud. See ongi ju kunagi olnud elu loomulik osa. Enam ei ole. Aga võib-olla tõstaks needki ära skaalalt hea-halb ja paigutaks ümber kultuurierinevuste ning ajaerinevuste kataloogi? Ei pea ju alati kategoorilisi hinnanguid andma ning seisukohti võtma. Võiks proovida ka aktsepteerimist.

Ja noh... Kivirähk oskab kirjutada. Nii sisuliselt kui keeleliselt ja väga nauditava stiiliga.

Petrone Print reklaamikampaania

2009-11-03T09:54:00.002+02:00

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Justin Petrone - Minu Eesti 1.osa

2009-11-01T21:42:00.003+02:00

Pean kohe ütlema, et ma ei ole ammu midagi nii head lugenud. Justin on oma elust jutustades nii lapselikult siiras ja täis avastamisrõõmu ja lõputult soe. Ta ei karda näida tobe ning seetõttu võib raamatust leida lõputul hulgal ülimalt südamlikke muigama panevaid kohti. Kui ma seda lugema hakkasin, ei suutnud ma ära oodata raamatu lõpetamist, et ma juba saaksin sellest muljetada. Ja mul on tõeliselt kahju, et ma selle raamatu autorit ise ei tunne, sest ta tundub olevat tõeliselt ilus inimene nii seest kui väljast ja tal on tõeliselt lennukas kujutlusvõime. Kõik tema võrdlused. Ma muudkui naersin kõva häälega. Kas keegi teist suudaks selle peale tulla, et kellegi pead postkastiga võrrelda? Ja tema lõputu heatahtlikkus ning võime säilitada solidaarsustunne. Ta ei karda ka tagaplaanile jääda. Ei ole ainult mina mina mina. Ja ta isegi ei proovi mitte kedagi enneaegselt hukka mõista, vaid vastupidi - püüda mõista, miks miski on nii, nagu on selle asemel, et liigitada tuttavat heaks ja tundmatut halvaks. Ta võib küll juurelda mõne asja olemuse üle, aga ta ei võta kategoorilisi seisukohti. Võimalik, et parim minu-seeria raamat. Soovitan kõigile soojalt.

Mõned mu lemmikkohad ka:

"Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.

Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?" -lk 74

"Küsisin temalt taas: "Kas teie olete Ivan?"

"Ivan?" vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. "Da!" Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. "Bla-bla-bla," jahvatas ta. "Bla. bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!"

Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. "Bla? Bla? küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?" -lk 78

Igal leheküljel saab naerda. Nii tema seikluste kui meie kommete üle. Kujutledes tema reaktsiooni süldile või verivorstile või pitsa nime kandvale pirukale - kuidas ta seda ütleski - või kokkupõrkel seinaga plahvatavatele õuntele. Ma ei leia praegu täpselt tsitaate üles kahjuks. Aga ma saan sellest raamatust rääkida vaid ülivõrdes. Lugege teiegi!

Marje Aksli- Minu Moldova

2009-10-31T15:40:00.003+02:00

See on esimene Minu sarja raamat, mis mul on õnnestunud raamatukogust kätte saada.
Olen hoidnud raamatupoes käes seda ja teisi Minu sarja raamatuid, neid sirvinud ja lõpuks ikkagi ostmata jätnud.
Põgusast sirvimisest ei saa ülevaadet, kuigi teema ja Minu sari on mulle vägagi huvipakkuv.
Mind on alati huvitanud see kuidas Eestlane kohandub teises kultuuris ja õhustikus. Kuidas ta seal hakkama saab ja mis on need asjad mille järgi ta igatsust tunneb. Millised on kahe kultuuri põrkumised ja lõpuks ka seda, et millised need teised rahvused ikkagi tegelikult on.
Olen koguaeg arvanud, et see sari on just see, mis mulle seda tutvustab.

Minu Moldova

Raamatut on hea lugeda. Kuigi algul arvasin, et tegemist on ühe pika jutuga, nii nagu ma seda olen harjunud lugema ilukirjandulikest teostest, siis harjusin kiirelt autori põigetega erinevatesse kohtadesse. See oli täpselt selline reisi meenutuste jutustus nagu seda tavaliselt tutvusringkonnas tehakse. Erinevad olustikud, inimesed ja kultuuri. Palju palju minule täiesti tundmatut kultuuri.
Mäletan minagi neid NSVL liidu rahvariietes nukke oma lapsepõlvest. Samas ei ole ma Moldovast midagi eriti kunagi teadnud.
See raamat tutvustas mulle hoopis teistsugust kultuuri ja inimesi. Ega inimesed ei olegi ju teistmoodi, aga kultuur - see on erinev.

Kindlasti haaran raamatukogust võimalusel ka teised Minu sarja raamatud, kui selleks võimalus avaneb.

PS: Vabandan väga, et Moldova ja Moldaavia segi läksid. Äärmiselt häbiväärne, kuid kahjuks olen vaid inimene.

Nora Roberts- Kodulahe kutse

2009-10-31T14:36:00.003+02:00

Algelt triloogiana mõeldud sarja neljas raamat.
Aeg on edasi läinud ja 10 aastasest poikisest on kasvanud suur mees. On aeg tema lugu lugeda.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Seth Quinn on viimaks kodus.
Tee sinna on olnud pikk. Pärast ahistavat lapsepõlve koos narkomaanist emaga võttis Quinnide perekond ta enda juurde, kus ta kasvas koos kolme vennaga, kes hoolitsesid armastusega tema eest.
Täiskasvanud mehena saabub Seth Euroopast koju eduka kunstnikuna ja asub elama Marylandi idarannikule, ümbritsetuna taas Camist, Ethanist ja Phillipist, nende naistest ja lastest ning Quinnide klani õndsast kaoses. Lõpuks ometi on ta tagasi väikeses sinivalges majas, kus on alati purjekas sadamasilla ääres, kiiktool verandal ja koer aias.
Kuid St. Christopheris on tema äraolekul palju muutunud ja kõige huvipakkuvam muutus on Dru Whitcomb Banksi kohaolek. Linnatüdruk on avanud mereäärses linnakeses lillepoe ning ihkab iseseisvust ja enda maksma panemist ilma oma jõuka perekonna sidemeteta. Sethis näeb ta teistsugust väljakutset - sellist, millele ta ei suuda vastu seista.
Kuid nende suhe pannakse proovile, kuna Dru minevik on muutnud ta tundlikuks reetmise suhtes ja tema usaldust on raske võita. Ja Sethi minevik on teinud temast väljapressimise ohvri - aastaid varjatud saladus ähvardab avalikuks saada, hävitades ta uue elu ja
armastuse...

Sethi koju tagasi tulemisel ei näi olevat muud põhjust kui igatsus kodu jäele.
Ta armastab oma vendasid, kes ühtselt seisid tema eest kui ta väike oli ja andsid talle koos oma naistega talle kodu, millest ta isegi unistada poleks osanud. Veelgi enam, nad andsid talle oma armastuse. Neli Quinni moodustasid tugeva perekonna. Neli venda moodustasid ühtse sõbraliku, kärarikka, kaost tekitava ja oma lähedasi palavalt hoidva ning armastava perekonna.
Kui Seth kümne aastase poisikesena Ray Quinni autos istudes oma tulevase kodu poole sõitis ei teadnud ta midagi veresidemest, kuid ta tunnetas alateadlikult, et võib Rayd usaldada.
Tema vennad, õpetasid teda perekonda usaldama. Ta armastas neid niiväga, et soovis neid kaitsta kõige halva eest. Ja loomulikult oskas seda ära kasutada inimestega juba lapsepõlves manipuleerima õppinud väljapressija.
Kas Sethil on jäänud märkamata oma tunded Aubrey vastu? Särava noore naise vastu kes oli tema Quinnide juurde sattudes alles väike laps ja kellega koos nad üles kasvasid.
Neis neljas raamatus on kirjeldatud nelja meest. tugevat, ilusat, tarka, edukat. Kuid need mehed poleks midagi ilma oma säravate naisteta kes kogu seda kaost ohjes ei hoiaks ning õigel ajal mehele mõistuse pähe paneks.

Need neli raamatut on sellised mida ma soovitaks kõigil lugeda.
Mere kütkes
Tõusulained
Sisesadam
Kodulahe kutse

Nora Roberts- Sisesadam

2009-10-31T13:27:00.002+02:00

Esialgselt pidi see raamat olema kogu sarja viimane. See raamat räägib loo kolmandast Quinnide vennast Phillipist.

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:

Phillip Quinn oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ta elu oleks täiuslik. Hoogne edasiliikumine karjääriredelel, korter, mille aknast avanes vaade Sisesadamale - näis, et tänavapoisielu on kindlaslt minevikku vajunud.
Kuid ainus pilk Sethile tõi talle meelde selle marakrati, kes ta kunagi oli olnud.
Philipp kavatses täita isa soovi, mille too oli surivoodil avaldanud, ja suhtus Sethi kasvatamisse algul kui kohustusse. Ta polnud osanud oodatagi, et hakkab Sethi armastama ja et peagi muutub isale antud lubadus millekski palju suuremaks kui pelgalt kohustuseks. Sethi tulevik Quinnina paistis üsna ebakindel olevat - kuni linna ilmus võõras. See naine väitis, et kogub St. Christopheris materjali oma uue uurimusliku raamatu tarvis, kuid tõelised uurimusobjektid olid hoopis Quinnid. Naise jahe reserveeritus äratas Phillipi uudishimu. Ta kavatses paljastada naise motiivid, kuid tollel oli saladus, mis kippus hävitama vendade poolt Sethile loodud elu. Saladus, mis võis perekonna lõhkuda... igaveseks.

Selle raamatu lõpuks saavad vastused kõik küsimused, mis on seotud Sethi saladusega.
Milline naine oli poisi ema ja kuidas ta oli seotud Ray Quinniga. Kas Ray oli tõesti oma armastatud naist Stellat petnud? Kas Seth on tõesti tema lihane poeg...
Phillipi lugu on teiste poiste omast väheke erinev, kuid hädas oli temagi enne kui ta sai Quinnide perekonna täieõiguslikuks liikmeks.

Nora Roberts- Tõusulained

2009-10-31T13:01:00.002+02:00

Raamatu Mere kütkes järg.

Raamatu tutustuses on kirjutatud:
Kolmest vennast oli Ethan see, kes jagas oma isa kirge Marylandi ranna vastu. Ning nüüd, kui isa oli läinud, on Ethan otsustanud pere paadiehitusärile tuule tiibadesse saada. Kuid eduga kõrvu ootavad teda elu kõige raskemad katsumused.

Väike Seth vajab Ethanit rohkem kui kunagi varem. Grace on naine, keda Ethan on alati armastanud, kuid ta pole iialgi uskunud, et võib Greace´i endale saada. Ent Ethani näiliselt rahuliku pinna all on peidus sünge ja piinarikas minevik. Ta peab õppima mineviku varjudest mööda vaatama, et iseendaga leppida. Sest Ethani mineviku taga peitub ta tulevik - ja ta ainus õnnevõimalus...

Ethan sattus Quinnide peresse teisena, kummalise noorukina, kes ärkas öösel karjudes ja oli väga väga katki. Täiskasvanuna on Ethan vendadest ainus kes mõistab lõpuni, mida Seth on läbi elanud.

Nora Roberts- Mere kütkes

2009-10-31T12:28:00.002+02:00

Mere kütkes on esialgu triloogiana mõeldud, kuid lõpuks neljast raamatust koosneva loo, esimene raamat.
Kui tavaliselt tahaks peale mõne hea raamatu lugemist lugeda ka järge ja teada saada, mis edasi läheb, siis mitmest raamatust koosneva sarja puhul on see võimalik.
Kuna tegevuse keskmes on kolm noort meest ja üks kümne aastane poisike, siis ilmselgelt on igal ühel neist oma lugu. Ja kuna need mehed on ühe perekonna liikmed, siis on nende lood tihedalt põimunud.

Mere kütkes

Raamatu tutvustuses on kirjutatud:
Paadiralli maailmameister Cameron Quinn rändas mööda ilma ringi ja kulutas võidusummasid šampanjale ning naistele. Kuid tema elu muutus üleöö, kui isa kutsus ta koju kasvatama Sethi, kes oli samasugune murelaps, nagu ta ise...
Pärast aastatepikkust iseseisvat elu pidi Cameron uuesti õppima vendadega koos elama. Kerged polnud talle ka toiduvalmistamine, koristamine ja muidugi raske iseloomuga poisi kasvatamine. Cameroni ja tema vendade vahel hõõgusid ammune konkurents ja vimm, kuid Sethi heaolu nimel püüti erimeelsused unustada. Poisi lõpliku saatuse pidi määrama nägus, ent visa sotsiaaltöötaja, kelle võimuses oli Quinnid ühte liita - või lahku ajada...

Raamatus rullub lahti Cameron Quinni lugu ja saab alguse Sethi lugu. Kümne aastase poisikese päritolu varjutavad halvamaigulised kuulujutud. Kolm noort meest, kes pole tegelikult veresugulased, kuid on ühe perekonna liikmed ja vennad, seda selle kõige õigemas tähenduses.
Nad hoolivad teineteisest ja austavad oma vanemaid, kes nad, nende elu kõige raskemal hetkel enda juurde võtsid ja neist korralikud inimesed kasvatasid.

Cam´i ja teiste poiste lapsepõlv ei olnud midagi ilusat. Kuid perekond, kuhu nad sattusid, kasvatasid, neist tõelised mehed. Mehed, kes armastasid oma vanemaid ja austasid nende soove.
Isegi pärast vanemate surma, tundsid nad nende toetust ja said neilt juhatust, et astuda õigeid samme.

Suurepärane lugemine, väga mõnusalt kirjutatud, ning kergesti loetav ja jälgitav. Kohati pisarateni liigutav ning talumatult kurb, samas väga südamlik lugu.
Kõikidele armastusromaani fännidele soovitan kindlasti.

Olavi Ruitlane- Naine

2009-10-13T21:55:00.002+03:00

Sattusin selle raamatu peale juhuslikult raamatukogus. Sellest oli palju kirjutatud ja räägitud ja sealt ma ta endale kaasa haarasin.
Püüdsin vältida igasuguseid eelarvamusi ja hakkasin lugema.
Raamat on hästi kirjutatud. Lugu sorav ja naljakas. Seal on palju asju väga õigesti öeldud.
Kuid..
See raamat kandis endaga nii palju kibestumist ja solvumist ja viha.. Mees, on tõeline tossike ja saamatu tegelane ning ei mõista seda, et viga ehk polnudki Naises vaid hoopis temas. Või selles, et Mees ja Naine ei sobinudki kokku.

Mulle ei meeldinud see raamat ja selle lõpuni lugemine valmistas mulle tõsist piina.
Õnneks pole see ei esimene ega viimane raamat, mis mulle ei meeldi.
Kiidan siiskia utori ladusalt jooksvat sulge ja tabavaid tähelepanekuid.

Nora Roberts- Sinine Daalia, Must Roos, Punane Liilia

2009-10-13T21:23:00.002+03:00

Sinine Daalia on triloogia esimene raamat, kust kõik saab alguse.
Harper Hose on kaunis mõisahoone, natukene Memphisest väljaspool. Seal on elanud mitme sugupõlve vältel Harperid. Rikkad ja edukad ja oma saladustega, millest üks on süngemaist süngeim.

Kõige kauem on selles majas elanud Harperi Pruudi nime kandev naine. Ta armastab lapsi ning käib neile õhtuti laulmas. Selle maja elanikud on temaga harjunud. Ta ei tee kellelegi liiga. Ta on justkui hea majavaim.

45 aastane majaperenaine Rosalind Harper elab selles majas koos oma vanema pojaga. Neil on oma aiand.

Stella võtab Rozi tööpakkumise vastu, kuigi naise tingimus, et ta koliks koos oma kahe lapse ja koeraga tema majja elama, tundub talle algul võõristav olevat.
Ei lähe kaua aega mööda kui maja uksele ilmub Rosalind Harperi kauge sugulane Hayley. Hayley on lapseootel. Rosalind pakub talle tööd ja peavarju.

Kolm naist, kelle saatus on sarnane, sõbrunevad ja edasi hakkavad arenema nende lood.
Esimene raamat räägib Stella loo. Sellest, kuidas ta armub, algul teda ärritanud maastikuarhitekti Loganisse. Kuidas Harperite Pruut näitab oma testsugust külge. Kuidas ta muutub rahumeelsest vaimsust tõeliseks koletiseks.

Need sündmused on seotud kuidagi noore naise tunnetega. Et asjast selgust saada võetakse ühendust prohvessor Michell Carnageriga. Kes palgatakse Harperi Pruudi sünget saladust välja uurima.

Teine raamat, Must Roos, räägib loo sellest, kuidas armastus tabab naisi ka siis kui nad on oma lapsed juba suureks kasvatanud ja ammusurnud mehe mälestus enam ei sega. Teed takistab küll Harperite pruut, kes püüab ka Roaslindi hoiatada kohutava vea eest ja üks tobe vahepala, milleks oli mõtlematu abiellumine mehega, kes ajas taga vaid Harperite varandust.

Rosalind Harper on uhke ja tugev naine, kes hakkab vastu kõigele, mis võiks ohustada tema perekonda või lähedasi. Isegi, kui selleks on hullumeelne märatsev vaim.

Kolmas raamat räägib loo käige nooremast naisest Haylyst.
Hayley ja Rozi vanim poeg Harper on juba kaua teineteist eemalt vaadanud ja ennast tagasi hoidnud. Hayley imeline tütar Lilly, aga teab, et Harper on maailma kõige ägedaim mees. Mehe juuresolekul ei suuda teda miski temast eemal hoida.
Kui seni oli Harperite Pruut diskreetne ja püüdis teisi naisi vaid tappa, siis nüüd muutub ta käitumine ja ta poeb Hayley pähe. Ta räägib ja mõtleb naise eest ning sekkub ka kõige intiimsematel hetkedel.
Kogu perekond pingutab seekord veelgi rohkem, et lõpplikult teada saada, mis ja kes on Harperite Pruut, ning mis temaga ikkagi juhtus.

Triloogias rullub lahti nelja naise, ühe kes elas vahetult enne 1900 aastat ja kolme, kes elavad tänapäeval. Nende armastuse lood on kokku põimitud sujuvalt suure armastusega aianduse vastu. Kõik, kellele meeldib oma näppe mullaseks teha ja aias möllata, neile peaks see sari olema eriti südamelähedane.
Mina isiklikult pidasin seda algul natuke häirivaks, aga kolmanda raamatu keskel oli see mindki juba tõsiselt haaranud. Nagu ka kogu ülejäänud lugu.
Triloogia on huvitav, kohati õudne ja tõeliselt romantiline. Seda on väga mõnus lugeda ja aeg kaob kui võluväel. Kui mingil põhjusel peaks raamat pooleli jääma, siis esimesel hetkel kutsub see sind uuesti lugema.

Horace Walpole - The Castle of Otranto

2009-10-10T01:42:00.000+03:00

Walpole ja kurikuulus Otranto loss ja gooti romaan.

Ma ei teagi nüüd kohe kust otsast selle raamatuga alustada. Lugesin seda seetõttu, et loen hetkel koolitöö raames gooti kirjandusest ja seda teksti loetakse siis selleks gooti romaani alustalaks või nii. et kust see üldse alguse sai. Walpole ise on ka päris "armas" tüüp. Omaette tore oli juba lugeda tema kirjutatud kahte sissejuhatust, ühes neist ta väidab, et on tõlkinud selle teksti itaalia keelest ja teises siis vabandab, et see kirjutaja oli siiski tema. suures osas seisnebki selle raamatu kurioosum nendes kirjatükkides :) tekst on täis selliseid lauseid nagu I cannot flatter myself with having done justice to my author in this respect: his style is as elegant as his conduct of the passions is masterly. kui mõelda selle peale, et ta siinjuures räägib iseendast siis võite järeldused ise teha :)

Stiililt on see romaan siiski ikka sinna 18. sajandi kanti, niiet tänapäeva lugejale on vast veider lugeda tema keelekasutust. aga minu meelest oli huvitav see, kuidas ta dialoogi hoopis teksti sisse oli kirjutanud. kõik laused on lihtsalt järjest. ei mingeid jutumärke :)

Loos oli olemas kohustuslik üleloomulik element - lossi endise valitseja vaim, kes nõudis õiglust, mistress in distress (daamike hädas :)), hirmuäratav ja võimust segane isand, jumalakartlik emand, alandlikud teenrid ja õilsad rüütlid ja mistress'ide päästjad.

mis mulle meeldis, oli see, et lugu ei lõppenud nii nagu suurem osa tänapäeva lugusid (noh, need armastuslood siis, sest tegu on siiski romaaniga, millel on lihtsalt natuke õõvastavaid seiku juurde lükitud) vaid siiski ikka õppetunniga järeltulevatele põlvedele. viimast on küll tänapäeva kontekstis raske tõsiselt võtta. aga põnevust ja huumorit jätkus vähemalt neljaks-viieks tunniks :) mul on vist siiski ikka väike kiiks juures, et mida mina pean humoorikaks, võibolla teised ei pea. aga ma ei tea ju :D siiski olid dialoogid vahel mõnusalt naljakad ja muigamapanevad.

muide, leidsin sellise vahva blogi ka: Otranto sealt saab seda inglise keeles lugeda kenasti :)

Nora Roberts- Julgus Unistada

2009-10-04T18:54:00.005+03:00

Järjekordne armastusromaan, aga kuna need on minu lemmikud, siis jätkan järjekindlalt samal teemal.
Niisiis raamatust.

See raamat on nii minu stiilis kui vähegi olla saab.
Raamatu tuvustus ütleb:

Margo Sullivanil oli kõik, mida üks noor naine tahta võib. Kuid kasvades üles Monterey kaljusel rannal, ei saanud ta midagi parata, et unistas milliestki rohkemast.
Templetonide range iiri majapidajanna tütrena koheldi Margot nagu perekonnaliiget. Sügaval sisimas teadis ta, et raha eest ei ole võimalik osta seda, mida ta kõige rohkem igatses- ema heakskiitu. Võib-olla olnuks kõik teisiti, kui ta oleks olnud armas nagu Laura või kui tal oleks olnud Kate´i taipu äriasjades. Ent Margo oskas olla ainult Margo ja see tähendas kõige tegemist omal viisil- tagajärgedest hoolimata...

Margo lahkub oma kodust peretütre, kes on tema väga hea sõbranna, pulmapäeval. Ta läheb laia maailma õnne otsima. Kõmne aasta pärast on ta kodus tagasi. kõik mis ta saavutanud on, kõik on kokku varisenud. Nüüd tuleb oma elu uuesti üles ehitama hakata. Selles aitavad teda sõbrannad Kate ja Laura. Laura mees suhtub Margo koju saabumisse halvasti, sest peab teda vaid teenija tütreks, mida kogu ülejäänud perekond hukka mõistab. See väike intsident käivitab pöördumatu ahela ja Laura abielu lõppeb.
Laura vend Josh, aga on aastaid liikunud Margo jälgedes ja pannud kogu oma juristi oskused mängu, et neiut kõige halvemast eemal hoida. Margo ja Joshi omavaheline terav suhtlemine on alguse saanud juba lapsepõlvest. Vürtsikas omavaheline suhe kasvab ja jätkub. On mõistmist ja valestimõistmist ja tugevat perekonna toetust.

Raamatut on väga lihtne ning mõnus lugeda. Käest panna on seda suht raske.

PS. Nora Robertsil tuli sel aastal neli filmi välja.
High Noon
Midnight Bayou
Nortern Lights
Tribute

Esimesed kaks olen ära vaadanud ja need on hullult head ja põnevad. Väga erinevad ja erilised. Kahjuks ei oska samanimeliste raamatutega filme võrrelda. Igatahes soovitan soojalt vaadata. Seniloetud raamatud on sama põnevad ja kirglikud kui filmid.

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"

2009-09-30T21:43:00.002+03:00

"Väikesed vanamehed" räägib ühe seltskonna puhkuse aegsetest tegemistes mingil saarel ühes talus. Tegemist on inimestega, kes on palju aastaid sõbrad olnud, kuid tegelikult tuleb välja, et nad ei tunnegi teineteist ja pole kursis teineteise elus toimunud muutustega.
Minu arvataes on erinevad karakterid ja inimtüübid väga hästi kirjeldatud. Kahjuks aga muutus minu jaoks lõppkokkuvõttes erinevate karakterite kirjeldamine suuremaks eesmärgiks kui tegevusliini arendamine.

Raamat oli paari õhtu lugemine. Ma ei kahetse, et lugesin, kuid eriti vaimustuses ka ei ole.

Stalini lehmad/Sofi Oksanen

2009-09-30T13:27:00.003+03:00

Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.
Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.
Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.
Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!
Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....
Tänapäevasemas võtmes söömishäirete teema on väga "kenasti" kolme generatsiooni loosse sisse põimitud, kui üldse "kenasti" on õige buliimia kohta kasutada. Seda on täpselt parasjagu, ei liiga palju ega liiga pealesuruvalt. Mõtlemapanevalt!
Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.
Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!

Olavi Ruitlane ja Naine

2009-09-27T13:05:00.002+03:00

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.

Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.

Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.

Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks naljasoon puhtaks teha, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!

Johanna Maria

Christina Dodd ja Connie Brookway- Iidne Armualtar

2009-09-21T20:36:00.002+03:00

Raamatu tuvustus ütleb:
Kaunis Inglise mõisahoones on luksuslik vanaaegne voodi, üks paljudest Mastersoni perekonna aaretest, mis koos majaga maha on müüdud, Kui Laurel Whitney viimast ekskursioonigruppi enne avalikkusele sulgemist läbi maja juhib, jutustab ta külalistele romantilisi lugusid sellest, kuidas see imeline voodi on mõjutanud nende paaride elu, kes sellel maganud on.
Lood ise on märgatavalt lõbusamad ja päris kindlasti erutavamad ühe giidi tavapärasest jutust: lugu iharast keskaegsest rüütlist, kes oma abikaasat taltsutada üritab: vaesunud, Elisabethi aegsest aristokraadist, kes on võtnud plaaniks rüvetada jõuka pärianna, kuid viib kogemata voodisse tolle vaesunud nõbu: ja energilisest regendiajastu leedist, kelle plaanid kisuvad kiiva, kui ta kogemata enda (ja ulja kapteni) käeraudadega voodiposti külge aheldab.
Avastades jahmatusega, et ta vana armuke on ekskursiooniga ühinenud, on Laurel veelgi rohkem hämmingus, kui ilmneb, et nende armastus lööb taas lõkkele ning nad veedavad saatusliku öö Mastersoni voodis.

Raamat on suurepärane lugemismaterjal pimedatel ja vihmastel sügisõhtutel. Lood on kirjutatud mõnusalt ja kergesti loetavalt. Ma ei tea, milline neljast loost mu lemmik oli ja kas neid saabki niiväga neljaks erinevaks looks pidada.
Raamat nõretab romantikast. Hoolivad, iseteadlikud ja tugevad mehed, ning targad naised, kes oskavad, nende meestega ringi käia.

Kati Murutar "Eedeni aed"

2009-09-17T12:36:00.002+03:00

Kati Murutar on minu jaoks olnud siiani nimi, mida eriti ei taha puudutada. Nimelt kõik räägivad temast, nagu tunneksid, kuid tegelikult on info vastuoluline. Peale raamatu lugemist tahan tema kohta veel vähem midagi öelda, kuna tundub, et teaks teda nagu isiklikult, aga oma sõprade-tuttavate kohta ei öelda ju blogis väga avalikult midagi. Vähemalt mina oma arust ei ütle.

Eedeni aed on päeviku vormis raamat, mis räägib 2007.a suvest Liu rannas Jausa külas, kuhu Kati ehitas endale Eedeni aia- ehk siis talu, kus olid lapsed-hobused-koerad. Rõõmudest ja muredest selle suve jooksul.

Palju on juttu sellest, et naine peab palju üksi tegema. Kui kusagil oli kommenteeritud, et ju ta siis ise tahab vms, siis minu enda varasema kogemusega seonduvalt võin öelda, et tegelikult oli "Eedeni aias" ju konkreetselt selgeks tehtud, et naine ei taha üksi hakkama saada... kui ei peaks. Naiste omapäi minekut mõistetakse tihti valesti... tegelikult on see tihti hoopis appihüüd ning sellega tahetakse näidata oma haavatavust. Seda tegi minu jaoks ka Kati selles raamatus.

Mõned tsitaadid:
-"Loomad mäletavad neid, kes neile head on teinud, elu lõpuni. Inimesed ei tunnista pahatihti, et keegi üldse nended jaoks midagi on teinud- ja kui tunnistavadki, unustavad võimalikult ruttu ja põhjalikult. Tänulik olla on ebamugab ja tüütu."
- "Meil on vennaga ühesugune süü- ja võlatunne. Geneetiline veendumus, et peame oma olmasolu kogu aeg õigustama, rügama ja hoolitsema, maksma ja lahendama. Lõpmatuseni. Kusjuures me mõlemad oleme oma turbotubliduse sel määral elunormiks muutnud, et lähedased ei märkagi meie vurritamist, vaid on veendunud, et kõik toimib ise."
- "Koduga on ju nii, et kui asjad ja iseenese kokku korjad, siis kodu kui tervik tuleb kaasa."