Kerttu Rakke - Seitse aastat seebiselt

Ma vist pole varem midagi Kerttu Rakke sulest lugenud. Ja ma pole ka Kodu Keset Linna seriaali vaadanud. Hea küll. Loomulikult olen ma seda näinud ja mingil määral ma teadsin, kuidas ja mis seal toimus ja kes on kes. Aga aeg, millal see eetris oli lihtsalt ei sobinud mulle. Kerttu on teinud tänuväärse töö ja kõik need seitse aastat ilusti kaantevahele kirjutanud lühikokkuvõttena. Ma olen selle üle väga tänulik. Ja see, et ta kirjutab nii ladusalt on ainult suur boonus. Ma olen varem ainult kuulnud, et tema raamatud on head, aga ma pole päris kindel, miks ma midagi varem lugenud pole. Raamatus saab teada nii Kerttu isiklikust elust, kui ka seebiseriaalist. Täiega soovitan lugeda.

Madis Jürgen. Liibanon 2011

Seda, et Eesti ratturid eelmisel aastal pantvangi võeti, seda teavad kõik. Korraga on meile teada selline koht nagu Bekaa org... Kogu selle teema ümber on olnud palju meediakajastusi, palju arvamusi ja veel rohkem oletusi. Siiski on tegemist ühe sõpruskonna looga. Õnnelikult lõppenud looga. Madis Jürgen on sellest loost vorminud raamatu. Raamatu, mida on ladus lugeda ja mis annab meeste tundeid üsna ehedalt edasi. Mehed räägivad kordamööda, läbisegi ja korraga. Räägitakse igapäevast, erilistest asjadest, vangistajatest, sellest mida tahaks teha kui kodus oleks. Lootusetusest ja lootusest ja väikestest asjadest mis meestele rõõmu tegid. Ma pean tunnistama, et Madis Jürgen on loo nii ladusaks jutuks kokku pannud, et kohati kipub ununema see, et see kõik on päriselt juhtunud.

Gregory F. Farrell „ Naljakad tööintervjuud“

Tegemist on, nagu pealkirigi ütleb, tööintervjuusid kirjeldavate lühijuttudega. Lood ei ole ainult naljakad, vaid ka hoiatavad. Mulle meeldis, et iga loo alguses oli toodud vanasõna või ütlemine, millele tasub mõelda. Samuti oli iga loo lõpus kokkuvõtvalt kirjutatud järeldus loo kohta. Kõik lood olid õpetlikud.
Mõned head ütlused:
„Igaüks võib ninuli lennata-oluline on uuesti jalule tõusta.“
„Mõningaid vigu ei anna parandada. Kui mõni selline juhtub, pange see kõrva taha ja õppige oma veast.“
„Kohates takistust, ärge andke alla. Hingake sisse ja kaaluge kõiki võimalusi. Leidlikkusest ja visadusest võib kasu olla.“
„Mõnikord olete te lihtsalt üle kvalifitseeritud. Kui Michelangelo oleks tööd otsinud, oleks olnud tõsine viga teda maja värvima palgata.“
„Alati on liiga vähe aega, et midagi korralikult teha, ent asjade ümbertegemiseks on aega alati laialt.“
„Kui kõik märgid näitavad, et teid tahetakse vaid ära kasutada, on lihtne pakkumisest keelduda.“

Merit Raju "Leia oma tee"

Üks parimaid jõulukingitusi oli raamat „Leia oma tee“, mis räägib peamiselt võimelikest elu muutustest töömaastikul, kuid on suureks toeks ja abiks ka muudes elu aspektides. Raamatus on väga hästi kirjeldatud võimalusi, kuidas tööelus muutusi teha, peamiselt on keskendutud oma äri üles ehitamisele ja kodus töötamisele. Lisaks teoreetilisele poolele on toodud ka näiteid elust enesest ning kuidas praktikas raamatus toodud teavet on võimalik kasutada. Kuna autor tegeleb joogaga, siis on ta ka sellest aspekte raamatusse põimunud. Raamat on hästi jaotatud peatükkideks, seda on kerge lugeda, kuid samas on palju mõtlema panevaid kohti.

Kõik algab inimesest endast. Tuleb välja selgitada, mida tahetakse tegelikult elus teha. Seada eesmärgid ning nende poole püüdlema hakata. Mulle meeldis, et ära olid toodud ka ettevõtjana töötamise takistused ehk kõik pole roosamanna, mis teistsuguse eluga kaasneb. Oluline on kuulata oma südamehäält, mis ütleb, mida tahetakse teha, kuid ei saa mööda vaadata ka meid ümbritsevast keskkonnast, kuhu me peame oma soovide ja püüdlustega sobima.

Mõned head mõtteterad raamatust:

• Teadlik olla tähendab, et sa ei käitu, hinga, osta, räägi, mõtle, söö, tööta, seksi ega sõida autoga automaatselt, vaid sa paned tähele, kuidas ja miks sa seda teed ning mis tunde see sulle annab.
• Kõige hullem viirus, mis meid, lääne inimesi on tabanud, on mõtteviis, mis lükkab kõike toredat edasi.
• Vali amet, mis sulle siiralt meeldib ja sa ei pea enam päevagi töötama.
• Kui keegi filmiks su päeva, milline film sellest tuleks?

Soovitan antud raamatut lugeda isegi, kui pole plaanis töökohta vahetada, sest sealt saab muudki head mõtlemisainet.

Carlos Ruiz Zafón- Ingli mäng

Võtsin raamatu kätte tänu soovitusele. Tavaliselt on nii, et sa juba tead, kas soovitaja soovitused meeldivad sulle või mitte. Seekord ma kohe ei teagi, tavaliselt mulle meedivad need raamatud, mida tema mulle soovitab.
Haarasin raamatu suure õhinaga laupäeva õhtupoolikul ja eile õhtul lõpetasin. Pm lugesin kuni magama jäin ja ärgates haarasin uuesti raamatu.
Ma ei saanudki kuni lõpuni aru, aks mulle see raamat siis meeldis või ei.
Kogu teema oli kaasahaarav ja põnev. Dialoogid- mida oli väga palju- olid mõnusad. Tegelased värvikad ja tegevusaeg ja koht- huvitavad.
Samas.. ma ei saanud päris täpselt aru, et mis ikkagi toimus. See on selline raamat, kus sul on koguaeg tunne, et kirjanik jätab mdiagi välja ütlemata ja alles kõige lõpus sa siis kas saad aru ja teada mis see oli või ei.
Kogu lugemise prosess oli tõeliselt lahe. Tundus, et kirjanik oli mõnusalt kirjutades aega viitnud ning lasknud oma peategelastel väheke hullata.
Raamat ise räägib 1920 aasta Bartseloonas aset leidvatest sündmustest, mille keskmes on üks kirjanik. Kõigepealt tema kirjanikuks saamise lugu ja siis edasi juhused, mis viisid ta üha pöörasematesse seiklustesse.
Värvikad kõrvaltegelased. Patroon- kes teda aitas. Naine- keda ta armastas. Sõber- kes oli olemas. Kirjastajad, advokaadid, politseinikud, minevikuvarjud, noored kodust põgenevad tüdrukud ja saladused.
Kusjuures põnevust jagus ja nii mõnedki kohad olid ikka väga värvikalt kirja pandud. Nagu ma juba enne mainisin, siis kirjanik ilmselgelt lubas tegelastel aegajalt hullata ja teha mis nad tahavad, aga siis võttis ohjad jälle oma kätte.
Kuna tegemsit on ainult natukene armastusromaaniga, sest mis iganes raamatus peab alati armastus ka sees olema, siis saan seda raamatut ka teistele soovitada. Üle 400 lehekülje mõnusaid seiklusi 1920 aasta Bartseloonas. ahjaa!!! Natuke müstikat oli ka kogu selles loos...

Petrone Print, Epp Petrone- Muinasjutud armastusest

Epp on kokku kogunud erinevate rahvaste lood armastusest ning need raamatusse käitnud. Ja veel millisesse raamatusse. Kui ma selle raamatu ümbriku seest välja võtsin, siis ma lihtsalt pidin aja maha võtma, istuma ja raamatut lehitsema. See on lihtsalt väga kaunis.
Minu 10 ja 11 aastased tütred rebisid selle mult praktiliselt käest, et nad saaksid seda lugeda. Imekaunid pildid ja tõeliselt südamlikud ja ka õpetlikud muinaslood on meie pere lemmikuks hetkel. Kuna mina enam lastele eriti ette ei loe, vaid kuulan õhtuti, kuidas nemad teineteisele raamatut loevad, siis Epu kokku kogutud muinasjutud on ühed nende lemmikud.
Iga kord, kui meil on sünnipäevale minek ja ma uurin, et mida me kingime, siis on üks esimesi pakkumisi alati just see raamat. Arvan, et raamat oleks ka imekaunis jõulukink.
Muide, raamatuga koos oli ka üks muinasjutu värviraamat. Maara Vint ja Villu Kask jutustavad ja joonistavad loo Teopoiss Theost. Minu väiksem laps on tõeline värvimise fänn, ta kohe peab pidevalt pliiatsitega midagi tegema. Ja see raamat pani tema silmad särama. Paljude detailidega pildid, mida päris väiksel lapsel oleks ehk raske värvida, aga natuke suuremale pakub see kõik juba mõnusat tegevust.
Soovitan neid raamatuid nii koju, kingituseks kui ka jõuluvana kingikotti.

Petrone Print- Kati Murutar- Projektilaps Pärnust

Petrone Print saatis mulle mõni aeg tagasi paki. Paki, mille sees oli kolm raamatut. Üks neist KAti Murutari - Projektilaps Pärnust.
Haarasin raamatu kohe oma öökapile ning asusin üsna kohe ka lugema. Ma olen Kati raamatuid varem lugenud ning õiget raamatut õigel ajal lugedes on need mulle hinge läinud. Lapseootamise ajal sama lugedes lihtsalt ei saagi muudmoodi ja see raamat on siiani Kati raamatutest minu lemmik. Ma pealkirja kahjuks ei mäleta.
Loomulikult ma tean, kes on Kati Murutar. Ma loen heameelega tema artikleid, sest need on teravad ja asjakohased ning hingega kirjutatud. Ma pole alati päris sama meelt, kui tema, aga siiski. Vahest väga harva juhtub, et teema mind üldse ei tõmba.
Mul on isiklik kontakt Katiga, mis pikaks ajaks jättis mulle arvamuse temast kui ülbest kuulsusest. Sest ta käitus täpselt nii...
Sellele vaatamata olen ma teda vaadanud ja mõelnud, et wow! Milline Naine! Julge, otsekohene, ei karda rasket tööd ja hing ning süda on õiges kohas. Muide südametud inimesed ei saagi armastada hobuseid ja loomi ja loomulikult lapsi.
Nüüd, aga raamatu juurde mis räägib Kati lapsepõlvest.
Muidugi olin mina sel ajal õues, kui meie peres kuulujutte räägiti ja mul polnud õrna aimugi, kes Kati isa on. Ja seda miks Kati üldse alguse sai ja miks on raamatu pealkiri projektilaps. Endale omase otsekohesusega kirjutab Kati kõigest nii nagu ta mäletab, midagi ilustamata, midagi vahele jätmata. Lapsepõlves on asjad hoopis teiste mõõtmetega, kuna väike inimese jaoks on paljud suurte inimeste asjad väga suured.
Raamat ei ole kindlasti kohe läbi lugemiseks. See on raamat, mille sa ostad endale, et sellest aegajalt mõned peatükid lugeda. Sellepärast kulus mul ka natuke aega, et raamatu kohta kirjutada ning sellest teistele raamatuklubilistele teada anda.
Kõik, kes soovivad Kati murutari Projektilast lugeda- andke mulle teada, saadan raamatu edasi.

Anneli Ammas, Kalle Klandorf- Jälitaja ja jälitatav

Ma pean järjekordselt alustama, et ma ei teadnud päris täpselt kes on Kalle Klandorf enne selle raamatu lugemist. Ega ma muidugi ei tea ju ka täna teda isiklikult, aga natukene rohkem tema tegemistest tean ma nüüd küll. Loomulikult polnud nimi, kui selline mulle võõras, kuid sellel nimel polnud ei nägu ega ka tegu minu jaoks.
Veel vähem suutsid minu juhtmed kokku viia selle, et Kalle ja Merle Kalndorf on abielupaar. Ma lihtsalt pole sellele mitte kunagi mõelnud.
Niisiis, aga mida ma sealt raamatust siis ikkagi teada sain?
Kõigepealt sain ma teada, et Kalle on üsna muheda jutuga. Raamat on ladusalt kirjutatud. Kujutlege lõbusat sünnipäeva või grilliseltskonda, kus veiniklaasi ja õllekannu kõrvale räägitakse mõnusaid lugusid. Ja vot selliselt see raamat on ka kirjutatud.
Ma ei kahtle selles, et härra Klandorfi sõnades ega pea seda kõike suurustamsieks, kuid lugedes jääb mulje just sellest mõnusast jutust, kus mõnda asja natuke ilustatakse ja teist natuke paremini ja suuremalt välja paista lastakse. Ja ma kordan veelkord, et mul ei olnud kordagi kahtlust, et need lood just täpselt selliselt olid sündinud.
Raamat on väga põnev. Põnev just sellepärast, et selles raamatus on ka tükike ajalugu. Noh, seda Eesti uuesti iseseisvumise oma. Ja see on minu jaoks põnev. Ja Viru hotelli ajalugu, mis lihtsalt on viimasel ajal väga minu teema, seega kõik seosed on väga armsad.
Raamat on selline õhtune mõnus lugemine, mida korraga läbilugemsieks on natuke liiga palju. Kujutlege, et üks inimene räägib oma lugusid kaks päeva järjest ning teised peavad teda kuulama? See oleks ju ebaviisakas ja tüütu. Aga piisavate mõnusate päevaste või paariste vahedega- siis on juba päris mõnus järgmist patükki või paari lugeda.

Jay Asher "Kolmteist põhjust"

"Kolmteist põhjust" on noorteromaan, mille jutustaja-tegelane saab kassetid, milles üks tema endine klassiõde räägib oma enesetapu põhjustest. Sellest, kes ja kuidas on tema enesetapu mõtetega seotud ning kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat on ühtepidi lihtne ja teistpidi väga keeruline. Asher on kirjutanud liikuvalt. Samaaegselt on käimas kaks liini- Clay, kes räägib oma mõtetest ja tunnetest ja mälestustest ning Hannah, kes räägib tema enesetapuni viinud sündmustest. Mitmel korral küll avastasin, et olin valesti lugenud ja segamini ajanud, et kumb tekstidest siis hetkel käimas on (Hannah´i tekst oli kursiivis), kuid üldiselt andis see samaaegsus kindlasti kogu loost arusaamisele palju juurde.

Minu arvates võiksid kõik noored selle läbi lugeda. Hannah ei eralda ühte tema surma põhjustajat teisest... kõik on ühtviisi osalenud, suuremate või väiksemate tegemistega. Nende seas on palju asju, mida ka meie võime oma lähedastele teha, ise mõtlemata, et meie väike tegu võiks väga kurvad tagajärjed kaasa tuua. Tegu või tegematajätmine.

Anthony Bourdain - Keskmiselt küps

Kas te olete kunagi lugenud midagi kokkade elust? Nende armastusest täiuslikult välja tulnud, ootusi ületavate ja erakordsete roogade vastu, või siis vastupidi igatsusest millegi lihtsa ja klassikalise järele - kümneid aastaid kokk olnud Bourdain ise nimetab seda toidupornoks ja see võtab teema ka väga hästi kokku. Kas olete mõelnud sellele, milline on päriselt ühe koka tööpäev? Kui palju on peidus pinna all? Missugused inimesed on kokad ja kui palju on nad vaeva näinud, et saavutada edu?

Minu jaoks oli see esimene sügavam pilk kui mõni fancy'sid koostisosi täistuubitud retseptiraamat. Ma ei tea, kui hea kokk on Bourdain - mul ei ole kogemusi tema söögiga - aga kirjutab ta väga huvitavalt. Ausalt, irooniliselt, poliitiliselt ebakorrektselt ja seega nii värskendavalt. See raamat ongi osaliselt tema autobiograafia, aga pigem nagu päevik, kus kirjas see, mis tal hetkel südamel, mitte kronoloogilises järjekorras tema elu ja saavutused.

See on kirglik raamat, täis armastust ja vihkamist, austust ja põlastust. Soovitan lugeda ka inimestel, kes on kokkamisvaimustusest sama kaugel kui mina või kaugemalgi. Sest see, mida ta kirjutab ja kuidas, on lihtsalt nii huvitav. Ja seal on paras annus enesekriitikat.

Mõned lõigud:

"Tõsiasi, et tegemist on tüdrukuga, nõuab, ma usun, veel täiendavat pingutust. Mitmesugustel eluperioodidel võis issi ju olla siga, aga päris kindlasti ei taha issi enam välja näha nagu siga. Võimatu on seda ületähtsustada. Vanema vennana ei oska ma ettegi kujutada, mis tunne võib jääda tüdrukule, kui tema issi peaks võõraid tädisid kiikama. Sellest olevusest saab varsti noor naine ja sellega arvestan ma juba nüüd iga päev.
Ma kujutan ette, et esialgu hellitan ma ta hullusti ära, aga niipea, kui ta saab neljakseks, panen ma ta tae kwon do trenni. Esimene päev teises klassis ja väike Timmy tagapingis püüab teda juustest sikutada? Timmy saab kohe küünarnukiga korraliku obaduse. Mu väikesel tüdrukul võib suureks kasvades olla hulk probleeme; ta võib olla ärahellitatud, liiga suurte ootustega maailma suhtes, võib-olla on tal teatud segadus kultuurilise kuuluvusega (mis tuleb juba varases eas rohkest maailmas ringi rändamisest); arvestades kõiki neid sööke, millega ta kokku puuunud on, on tema maitsemeelt ilmselt väga raske üllatada - ning kui ta saab kuusteist, on ta isa juba eakas ja võimalik, et ka põdur. Kuid vähemalt enesehinnanguga ei saa tal probleeme olema.
Olgu mis on, aga ta ei pea kiidusõnade kuulmiseks kunagi pöörduma mingi kiskjaliku mölaka poole. Ta võib hängida sadade mölakatega - ja kindlasti teebki seda. Ma olen veendunud, et isadel pole mingit lootust seda takistada. Aga ma saan vähemalt loota, et ta hängib nende mölakatega omal soovil - sest leiab nad olevat tõeliselt naljakad, mitte aga seepärast, et end paremini tunda.
Vähemalt ma loodan nii."
Lk 137-138

"Juust on kallis. Väga kallis. Ja kiiresti riknev. Ja õrn. Korralikult valmistatud, ladustatud, serveeritud ja käsitsetud juust on isegi veel kallim. Iga kord, kui lööte noa veel puutumata juustu, hakkavad selle elupäevad kiiresti otsa saama. Iga kord, kui tõmbate juustu välja tema elukeskkonnast, jahutatud koopast, mõistate talle surmaotsuse. Iga kord, kui toimetate osaliselt juba söödud juustu külmikusse tagasi, tapate ta samuti. Kes teie töötajatest serveerib juustu? Iga ebaühtlane lõige, iga näpatud viil või noaotsatäis võib hõlpsasti tähendada, et teil pole lootustki oma investeeringut tagasi saada. /---/
Peate olema romantik, et investeerida oma jõudu, raha ja aega juustusse. Ent restoraniäri on romantikutele väga ohtlik koht. Üks levinumaid enesetapule vilhjavaid väljendusi on alati olnud "publiku harimine". Kui kuulete seda oma äripartnerilt, siis on tõenäoliselt juba hilja taeva poole silmi pööritada ja käskida tal mõistusele tulla."
Lk 166-167

Nonii... kellel veel läks kõht tühjaks ja tekkis tahtmine midagi head kokata?